Otse põhisisu juurde

TEGELIKULT ON KÕIK VÄGA HÄSTI!

                                 TEGELIKULT  ON  KÕIK  JU  MEGA  HÄSTI!



Kui keegi on näinud kuidas saiatainas sooja ahju äärde kerkima pannakse, siis on hea ette kujutada praegust mind. Vaikselt, aga järjekindlalt muudkui kerkin ja kerkin. Käes on üheksateistkümnes nädal ehk alanud on viies kuu.

Tänast hommikut alustasin järjekordse visiidiga ämmaemanda juurde. Seal tuleb käia korra kuus mõõtmas, kaalumas ja analüüse andmas. Tore oli kuulata kõhutita südamelööke, mida spetsiaalse aparaadiga (doppleriga) kõhu pealt mõõdetakse. Beebi pulss lõi 140-150 lööki minutis. 
Shokk tabas mind arstikabinetis kaalu peale astudes – viimase nelja nädalaga olen kaalus juurde võtnud ligi 2 kilogrammi. Ilmselt on üks kilo sellest laekunud kõhule ja sealt veidi allpool asetsevale piirkonnale ( mis on ka pükste järgi aru saada ;) ). Ülejäänud kiloke on koha leidnud teadagi kus….  Igatahes kui ma samamoodi jätkan, siis varsti kadestab mind ka Pammy isiklikult :D


                                                      
Hommikupoolikuti on kõht veel päris tilluke. 



Üldine enesetunne on õnneks väga hea. Energiat ja jõudu jätkub, ainult umbes iga kolme-nelja päeva tagant on tunda väsimust. Siis võtangi aja maha ja tukun terve päeva voodis. Olen õppinud laisklema ja see on minu praeguses olukorras väga vajalik. Treeningute koormust olen vähendanud ainult intensiivsuse arvelt, jooksmas enam eriti ei käi. Olen avastanud kepikõnni võlud, mis annab koormust kogu kehale, samas väldib põrutusi, mis jooksu ajal paratamatult tekivad.

 Eelmisel kolmapäeval oli samuti plaan hommikul trenni minna, aga üles ärgates kuulsin kuidas õues vihm krabistas aknale. Tõenäoliselt on ka teed kõik jääs, mõtlesin. Ja keerasin rahumeeli teise külje ning magasin edasi. Treeningpäevikusse sai kirja “ei viitsinud minna“ ja kujutage ette, ma ei tundnud seejuures absoluutselt mitte mingisuguseid süümepiinu. Veel mõned kuud tagasi oleks selline asi minu puhul olnud täiesti mõeldamatu.

Ei teki mul hinges kipitustunnet kui teisi jooksmas näen või lehest jooksuvõistlustest loen. Minu jaoks on see läbitud etapp ja aeg vastu astuda uutele väljakutsetele. Olen õnnelik, sest minust saab varsti EMA!

Efka    3.veebruar 2016



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,