Otse põhisisu juurde
LAMBORGINI VÕI BENTLEY?  VÕI KÄIB OPEL KAH?

                  Nädalad mööduvad lennates. Juba ongi käes seitsmes kuu. Tita kõhus on kasvanud tublisti ja loomulikult mina ka. Kui veel kuu aega tagasi sain kilgata, et kõhtu pole nagu ollagi, siis nüüd olen keskkohast tublisti suuremaks paisunud. Kõige suurem masendus tabab mind alati riidekapi ees seistes. Iga päevaga jääb sinna järjest vähem riideid, mis mulle selga mahuvad. Ja oleks siis ainult, et pluusid jäävad kitsamaks. Vähe sellest, minu umbes kahekümnest teksapaarist mahub mulle jalga vaid kaks. Ja needki ilmselt enam mitte kauaks :( Laiadest dressipükstest on saanud liibuvad retuusid. No õnneks sokid lähevad veel ilusti jalga :) Aga usun, et eesmärk pühitseb abinõu ja küll need teksad ka jälle parajaks muutuvad.

                 Eile oli järjekordne UH uuring. Beebit vaadati iga kandi pealt ja tunnistati täiesti terveks pisikeseks tüdrukuks. Või mis pisike ta enam niiväga on, kaalu mõõdeti juba 944 g. Ja eks seda tublit kasvamist ole ka minu kõhu paisumise järgi näha. Ja tunda on teda ka. Iga päevaga järjest rohkem. Praegu ongi minu üks lemmiktegevusi voodis pikutamine, käed kõhu peal trummeldamas ja niiviisi vastastikku põksides saame teineteisega juba esimesed jutud räägitud. Tegelikult on tita põksimine kõhus üks maailma mõnusamaid ja imelisemaid tundeid. Pärast sünnitust hakkan sellest kindlasti puudust tundma.


                                                                         
Meie pisikene preili 13 nädalat enne sündi



                    Nüüd kui beebi on juba üsna suur, olen vaikselt hakanud titeasjade turul ringi vaatama. Kogenud emana juba tean, et tegelikult on vastsündinule vaja väga vähe. Talle piisab täiesti ainult emmest ja issist. Ja et beebipoest kaasa antud pikast nimekirjast võib enamuse asju rahuliku südamega maha tõmmata. Siiski, mõned asjad peab varuma. Ja tähtsaim neist on loomulikult iga beebiemme staatuse ja klassi näitaja - titekäru. Kuigi beebil on täiesti ükskõik kas ta sõidab stiilses ja väga palju raha maksnud kärus või odavas "poolakas", siis emme jaoks on käru kõige olulisem aksessuaar. Peamine on teha õige valik. Ja valikut on! Kolme või neljarattaline, millisel raamil (mõnel firmal on valida kümnekonna erineva raami vahel), kerge või raske, üleviidava sangaga või tavalisega, millist lisavarustust juurde valida (vihmakile, sääsevõrk, pudelihoidja...), osta poest või vaadata siiski järelturult  jne. jne. Ka hinnad kõiguvad seinast seina. Mõnest poest võib kärukomplekti saada kätte kolmesaja euroga, teises poes jääb ka kolmest tuhandest väheks, et sama varustus kätte saada. Aga oluline on valida just see õige.

                         Mulle tundub, et käru valimine enne lapse sündi on kõige suurem peavalu tulevastele vanematele. Praegu, seigeldes selles käru virrvarris, tunnen, et uue auto valimine läheks mul tunduvalt libedamalt. Ei valiks Opelit ega Lamborginit, tean täpselt autot mis jääb sinna kuldsele keskteele. Ilmselt pean käru valimisel kasutama sama taktikat.



Efka
1.aprill 2016
Tallinnas

Kommentaarid

  1. Kuna sulle ju meeldib joosta, siis peaks minu teada olema suisa kärud, mis mõeldud sportimiseks.

    VastaKustuta
  2. Minu kogemus oli, et kärusse tasub investeerida, kui plaanid palju kärutada, mitte seda vaid terrassil lapse magatamiseks kasutada. Algul võtsin hästi soodsa, hiljem vahetasin välja ja tunne oli, nagu oleks sapakast mersusse istunud. Nõmmel lisaks kõnniteedega kehvasti ja talvel palju lund, seega 4 suurt ratast asjakohased. Kvaliteetse vankri myyd hiljem veel hea hinnaga maha. Mul oli mõlema lapsega kasutatud emmaljunga, mille myysin hiljem maha pea sama hinnaga :)

    VastaKustuta
  3. Minu kogemus oli, et kärusse tasub investeerida, kui plaanid palju kärutada, mitte seda vaid terrassil lapse magatamiseks kasutada. Algul võtsin hästi soodsa, hiljem vahetasin välja ja tunne oli, nagu oleks sapakast mersusse istunud. Nõmmel lisaks kõnniteedega kehvasti ja talvel palju lund, seega 4 suurt ratast asjakohased. Kvaliteetse vankri myyd hiljem veel hea hinnaga maha. Mul oli mõlema lapsega kasutatud emmaljunga, mille myysin hiljem maha pea sama hinnaga :)

    VastaKustuta
  4. Jh, jooksukäru on kindel valik. Aga linnas patseerimisex ja shoppamisex see hästi ei sobi. Seega miskit linnakäru ka vaja ilmselt...

    VastaKustuta
  5. Miks Sa arvad, et ei sobi? Ma ütleks, et spordikäru on sportlikule perele kindlasti universaalsem kui kaks Emmaljungat kokku...
    Meie titt loobus nõudlikul toonil juba kahekuuselt oma peenes Emmas lesimisest, tahtis ilmaelu näha, ise aga istuda ju veel ei suutnud. Soetasime siis Thule spordikäru ja see osutus vägagi üllaks abimeheks. Sellele saab juurde pookida mis tahes vidinaid - topsihoidjaid, panipaiku, soe magamiskott, erinevad kiled, sportimisvõimalused rattasõiduks, suusatamiseks, jooksuks, rullimiseks kui ka väiksed rattad kitsastes oludes manööverdamiseks. Talvistes tingimustes tänu suurtele ratastele meie teedel läeb nagu maastur võrreldes tavakäruga, samas titt poosetab tänu erinevatele kiledele oma tuulekindlas salongis. Hind on küll kokkuvõttes kallim kui Emmal, aga sportlikule perele asendamatu ja oluliselt pikemaajalisem abimees kui tavakäru. Meil igatahes titt häppi, ise rahul ja ka põhikärutaja vanaemps kiidab taevani. Et suisa win-win-win :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,