evelintalts

                                                      OKASROOSIKESE UNI              Kõik, kes elus maratoni läbi jooksnud, teavad, mis tunne on jõuda kolmekümne kuuendale kilomeetrile. Selleks hetkeks on keha ja vaim lõpetanud koostöö. Keha käsib kohe see hullus lõpetada ja samasse raja äärde maha istuda. Mõistus aga ei ole nõus ja piitsutab juba niigi kurnatuse äärel olevat keha. Õnneks või kahjuks on mõistusega samas paadis tema  vanem vend tahtejõud. Koos sunnivad nad keha ikka edasi ja edasi astuma.  Jäänud ei ole ju enam palju, varsti avanebki päästev lõpusirge.                                                                  Umbes sama tunne on jõuda raseduse kolmekümne kuuendasse nädalasse. Keha on väsinud ja kurnatud, vaim ja tahtejõud peavad olema tugevad, et lõpuni vastu pidada. Rajal hoiab veel teadmine, et lõpusirgeni pole enam palju jäänud. Tean, millest räägin, sest olen mõned  korrad jooksnud maratoni ja eile algas minu raseduse 36. nädal. Käes ongi viima

VIIMANE  VEERAND                 Mida aeg edasi, seda utoopilisemana näivad mulle nende naiste jutud, kes väidavad, et keegi ei saanud kuni sünnituseni aru, et nad beebit ootavad. Pärast kogu suguvõsa lõi ahhetades käsi kokku ja imestas üheskoos, et kust see tita järsku välja ilmus. Ning  eriline ilmvõimatus kuubis on minu jaoks naised, kes ise ka pole oma lapseootusest teadlikud ja alles kõhuvaluga haiglasse saabudes teada saavad, et peatselt emakohuseid täitma tuleb hakata.                 Minul kahjuks või õnneks seda hirmu pole, et rasedus märkamata jääks. Nüüd paistab see juba vägagi hästi silma. Ja on ka aeg, käsil juba viimane veerand, 32.nädal. Kõhuke paisub iga päevaga ja tita kosub korralikult. Eelmisel nädalal ämmaemanda visiidil mõõdeti ja kaaluti meid nagu tavaliselt. Minu strateegilised missimõõdud on nüüd ametlikult 90-90-90. Ja kaal oli ka viimase kuu ajaga tõusnud pea kaks kilo. Õnneks veel päris seitsmekümneni pole jõudnud, aga kui nii edasi läheb, sii