Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2018 postitused

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast
                          MIKS MINU TOITUMISNÕUSTAJA EI LUBA MUL TRENNI MINNA?             Olen mitmete oma liigse kaaluga kimpus olnud klientide käest kuulnud üllatavat infot, et kasutades toitumisnõustaja teenuseid kaalu alandamise eesmärgil, on toitumisnõustaja inimestele soovitanud vältida treenimist ja ennast mitte liigutada.             Esmapilgul tundus uskumatu, aga järele mõeldes on siin väga kindlad põhjused. Ja need põhjused ei ole mitte kaalulangetaja kasuks.             Esiteks, kui treenimata inimene alustab treeningutega, siis tema lihased hakkavad siduma vett. See on organismi täiesti normaalne vastus tundmatule ärritajale. Kui ärritaja ehk treening saab organismile omaseks, siis vesi vabaneb ja keha ei hoia enam liigset vedelikku lihastes. Loomulikult tõsab lisandunud veekogus kaalu ja kaalulangetaja jaoks on viimane asi, mida kaalul näha tahaks, suurem kaalunumber. Ja kui kaalu hoopis juurde tuleb, siis inimene enam oma raha selle toitumisnõustaja juurde

Naised, ärge kaalulangusega üle pingutage!

                                                            LIIGNE KÕHNUS LÕPETAB KARJÄÄRI ENNEAEGU                  Kui eelmises postituses tegin juttu testosteroonist ehk meessuguhormoonist, siis seekord, et naised ennast diskrimineeri tuna ei tunneks, tuleb teemaks östrogeen ehk naissuguhormoon.                 Östrogeeni toodetakse munasarjades, see mõjutab organismi kõiki elundeid ja kudesid ning paneb aluse naiselikkusele. Ö strogeen avaldab tugevat mõju kesknärvisüsteemile – teate küll ju neid naiste tujusid. Oluline roll on süsivesikute ja rasvade ainevahetuses – soodustab rasvapolstri teket. Väga tähtis on ö strogeenide võime, millest allpool veel juttu tuleb, hoida luukoes kinni kaltsiumit. Kaitseb veresooni lupjumise eest, hoiab tasakaalus vererõhu – just tänu östrogeenidele on naised infarktist ja muudest südame–veresoonkonna haigustest vähem ohustatud kui mehed. Ö strogeen hoiab ilusana naise naha ja juuksed ning korras limaskestade ainevahetuse.

Testosteroon ja vastupidavustreening

                             MEHED, TUNDE JA TUNDE KESTVAD VASTUPIDAVUSTREENINGUD                                MUUDAVAD TEID NAISTEKS! HORMOONIDE M ÕISTES.               Hormoonid on definitsiooni järgi bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mille ülesandeks on paljurakulises organismis erinevate rakkude ja kudede talitluse kooskõlastamine. Lihtsamalt öeldes: kui ühel organil on teisele midagi öelda, siis käib see hormoonide vahendusel. Hormoonid on nagu Aatomik (kui keegi mäletab veel sellist lasteraamatu tegelast) – nad on tillukesed, aga nende võim on suur. Nad mõjutavad organismis kõigi rakkude tegevust.              Ü ks väga olul ine tegela ne hormoonide seltskonnas on testosteroon – meessuguhormoon. Testosteroonil on organismile mitmeid erinevaid toimeid – stimuleerib lihasvalkude sünteesi ja lihasmassi kasvu, omab antikataboolset toimet, stimuleerib erütropoeteesi e.punaste vererakkude loomet, stimuleerib kaltsiumi ladestumist lu

Liiga palju intensiivset trenni tapab südame!

                                                                                 ALGAJA JOOKSJA – ÄRA JOOKSE LIIGA INTENSIIVSELT!                  Eelmises postituses kirjutasin pikemalt aeroobse treeningu toimest organismile. Seekord on teemaks kõrge intensiivsusega treeningud ja nende toime. Toime eelkõige südamele.                  Kõrge pulsiga trennid tunduvad ahvatlevad – lühikese ajaga saab kehale anda suure koormuse. Keha on pärast väsinud ja tundub nagu oleks kulutatud meeletu hulk energiat.                 Väga populaarsed on nn. HIIT (High Intensity Interval Training) treeningud, kus intensiivne anaeroobne tsükkel vaheldub aeroobse tsükliga. Tsükleid võib planeerida eri pikkusega – paarikümnest sekundist mitme minutini.                  Lisaks HIIT treeningutele, jooksjate keeles lõigutrennidele, kasutavad algajad jooksjad lihtsalt ``täie auruga`` jooksmist. Kõigil treeningutel joostakse kas anaeroobse läve v

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

VÄHEM ON ROHKEM

                                                                    VEEL ÜKS OLULINE PÕHJUS MIKS TIHE MARATONIDE                                                                                                 JOOKSMINE TERVIST KAHJUSTAB.                          Loomulikult käib kogu järgnev teemaarendus mitte ainult maratonijooksu, vaid kõigi teiste intensiivsete ja võimete piiril treeningute ning võistluste kohta. Võimete piiril treenimist kasutatakse tippspordis teadlikult, püüdmaks nihutada inimvõimete piire, olles teadlik kaasnevatest riskidest. Kuid kahjuks kasutatakse väga suuri koormusi ka harrastus- ja tervisespordis ning sel puhul juba rumalusest ja teadmatusest.                         On ju üldteada, et sport ja liikumine tugevdab immuunsüsteemi ja sportlikud inimesed on tervemad. Kehaline koormus kutsub esile ajutise immuunsüsteemi nõrgenemise, teatud aja jooksul peale treeningut on suurem tõenäosus haigestumiseks. Puhkuse järgselt e

MÕNED PÕNEVAD DIEEDINIPID

                                           KUIDAS VABANEDA LIIGSETEST KILODEST                                                         LIHTSALT JA MUGAVALT?                          Eelmisele dieedipostitusele sain mitmeid kommentaare, enamus kommentaatoritest olid minuga nõus, aga leidus ka mitmeid rasvasöömise fänne. Mõned inimsed peavad süsivesikuid lausa mürgisteks ja kehale mittevajalikeks ühenditeks. LCHF dieeti peetakse mugavaks, sest kõht on täis ja näljatunnet kannatada ei tule. Mis sellest, et tegelikult kaob söögiisu haiguslike protsesside tagajärjel. Sellistele mugavusdieeditajatele teadmiseks, et t egelikult on olemas veel palju mõnusamaid kaalulangetamise dieete...                         Kust ja millal üldse hakkasid inimesed dieete pidama? Ilmselgelt polnud dieediteema päevakorral meie kaugetel esivanematel. Esimene tuvastatud inimene, kes kaalulangetamiseks dieeti kasutas, oli Inglismaa kuningas William Vallutaja (1028-1087), kuna oli muutunud nii

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te

LIIGESED TAHAVAD MÕÕDUKAT LIIKUMIST KOGU OMA ULATUSES

                                                              MIKS LIIGESTELE MARATONIJOOKS EI MEELDI?                        Minu eelmine blogipostitus sai üsna palju vastukaja, tundub, et teema on populaarne. Enamus tagasiside andjatest olid minuga nõus, osa vaidles vastu ja arvas, et maratonide jooksmine ja ka lühematel distantsidel ``täiega panemine`` ei tee nende tervisele midagi kurja . Eks igaühel on õigus o ma arvamusele ja igaüks teeb oma kehaga mis tahab.                  Järjena eelmisele postitusele kirjutan seekord täpsemalt mis meie kehaga maratoni joostes juhtub. Just distantsil ja ka siis kui jookseme liiga palju ja muudeks liikumisteks enam aega ja energiat ei jätku.                  Esimene probleem tabab liigeseid. Jooksmine kaasab aktiivselt väga suure osa lihastest, aga liikuvaid liigeseid on suhteliselt vähe ja liikumine neis pole väga suureulatuslik. Loodusel aga on omad seadused. Tahame või ei taha, aga kõik mida me kehas ei kasuta,
INIMESED, MARATON EI OLE TERVISESPORT!          Viimastel aastatel on sport läinud massidesse. Kui veel 2009- dal peeti E estis paar-kolm maratonivÕistlust aastas, osaleja teks sadakond fanaatikut, siis vaid mõned aastad hiljem loetakse jooksuvõistlusi juba sadadega ja osalejaid tuhandetes. Maratonijooks ja üldse rahvaspordiüritustel osalemine on muutunud väga populaarseks.          Kõik oleks justkui korras, s port pidavat ju tervislik olema. Kuid kas igasugune sport on tervislik? Miks leiavad järjest enamad rahvaspordihuvilised tee arsti ukse taha, põhjuseks vigastused ja ülekoormus? Miks on spordiüritustel kiirabibrigaadidel järjest rohkem tegemist? Kahe käe sõrmedest jääb väheks, et kokku lugeda ainuüksi Eestis sportides invaliidistunud või surnud inimesed.          Ka minult on lugematu arv kordi päritud, et millal jooksen oma järgmise maratoni. Mida aeg edasi, seda kindlam on minu vastus: mitte kunagi. Minu praeg