INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI. Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv. Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,