ALGAJA
JOOKSJA – ÄRA JOOKSE LIIGA INTENSIIVSELT!
Eelmises postituses
kirjutasin pikemalt aeroobse treeningu toimest organismile. Seekord
on teemaks kõrge intensiivsusega treeningud ja nende toime. Toime
eelkõige südamele.
Kõrge pulsiga
trennid tunduvad ahvatlevad – lühikese ajaga saab kehale anda
suure koormuse. Keha on pärast väsinud ja tundub nagu oleks
kulutatud meeletu hulk energiat.
Väga populaarsed on
nn. HIIT (High Intensity Interval Training) treeningud, kus
intensiivne anaeroobne tsükkel vaheldub aeroobse tsükliga. Tsükleid
võib planeerida eri pikkusega – paarikümnest sekundist mitme
minutini.
Lisaks HIIT
treeningutele, jooksjate keeles lõigutrennidele, kasutavad algajad
jooksjad lihtsalt ``täie auruga`` jooksmist. Kõigil treeningutel
joostakse kas anaeroobse läve või selle lähedase pulsiga.
Loomulikult ei saa selline trenn pikalt kesta, heal juhul suudetakse
korraga treenida 20-30 minutit. Oodatud tulemuste paranemist
sellisest treeningust ei tule, tagajärjeks võivad olla vigastused
ja ülekoormus.
Nagu eelmises
aeroobse treeningu postituses juba märkisin, on treenituse tekkimise
vundamendiks aeroobne vastupidavus ja sellega kaasnevad struktuursed
muutused organismis. Mis juhtub siis kui algaja jooksja, kellel neid
struktuurseid muutusi pole, hakkab jooksurajal ``uhama sajaga`` .
Aeroobse treenituse aluseks on kapillaaride arvu suurenemine
lihastes. Treenimata jooksjal neid lisaveresooni pole ja kui nüüd
hakata ennast liigutama, siis tekib lihastes väga kiiresti
energiapuudus. Lihased annavad läbi aju südamele teada, et vajavad
juurde hapnikku ja toitaineid. Süda, vaeseke, kes nagunii juba teeb,
mis suudab, saab ajult käskluse veel kiiremini tööle hakata. Aga
isegi kui süda töötab oma maksimumi piiril, ei jõua vajaminevad
toitained ja hapnik töötavatesse lihastesse. Sest puudu on
infrastruktuur - verd edasi toimetav veresoontevõrgustik.
 |
| Treeningul jälgi pulsisagedust!!! |
Kui nüüd
inimene lolli järjekindlusega jätkab selliseid südamele
ülikoormavaid treeninguid vähese puhkusega ja ilma aeroobsete
treeninguteta, siis tulemuseks pole mitte treenituse tõus, vaid
ülekoormus. Südames tekivad muutused, vasak vatsake suureneb nagu
vererõhuhaigel. Süda küll suureneb, aga puudulikuks jääb
verevarustus kehas. Puudulik on ka südant ennast toitev verevarustus
(pärgarterid). Tulemuseks ongi kõrgenenud vererõhk. Jah, ka
vastupidavusala sportlasel on samasugune süda, ainult selle vahega,
et tänu heale verevarustusele organismis ja südames endas saab süda
töötada tunduvalt madalamal pulsisagedusel.
Kahjuks riskivad
ilma nö. vundamendita intensiivselt treenivad ja võistlevad
harrastussportlased tõsiste südamehaigustega. Ja nagu elu on
näidanud, siis kahjuks pole harvad rahvaspordiüritustel ka
surmajuhtumid. Ja just südame seiskumise tõttu…
Nõuanne:
treeningplaan peaks olema tasakaalus, sisaldama nii anaeroobseid kui
aeroobseid komponente. Enamus treeningajast peaks siiski viibima
südame löögisagedus aeroobses tsoonis. Mida madalama tasemega on
harjutaja, seda suurem peaks olema aeroobsete treeningute osakaal
treeningplaanis.
Evelin Talts
www.evelintalts.ee
20.08.2018
Kommentaarid
Postita kommentaar