Otse põhisisu juurde
         


                MIKS MINU TOITUMISNÕUSTAJA EI LUBA MUL TRENNI MINNA?



            Olen mitmete oma liigse kaaluga kimpus olnud klientide käest kuulnud üllatavat infot, et kasutades toitumisnõustaja teenuseid kaalu alandamise eesmärgil, on toitumisnõustaja inimestele soovitanud vältida treenimist ja ennast mitte liigutada.

            Esmapilgul tundus uskumatu, aga järele mõeldes on siin väga kindlad põhjused. Ja need põhjused ei ole mitte kaalulangetaja kasuks.

            Esiteks, kui treenimata inimene alustab treeningutega, siis tema lihased hakkavad siduma vett. See on organismi täiesti normaalne vastus tundmatule ärritajale. Kui ärritaja ehk treening saab organismile omaseks, siis vesi vabaneb ja keha ei hoia enam liigset vedelikku lihastes. Loomulikult tõsab lisandunud veekogus kaalu ja kaalulangetaja jaoks on viimane asi, mida kaalul näha tahaks, suurem kaalunumber. Ja kui kaalu hoopis juurde tuleb, siis inimene enam oma raha selle toitumisnõustaja juurde ei vii.

          Teiseks, treenimata inimese energiatootmine on suhteliselt ebaökonoomne. Organism kasutab energia saamiseks suhteliselt rohkem süsivesikuid kui rasvu. Kui võrrelda sama suhtelise intensiivsusega treeningut treenimata ja treenitud inimese puhul, siis vahe süsivesikute ja rasvade kasutamisel energia saamiseks võib olla päris suur ja loomulikult mitte treenimata inimese kasuks. Kui nüüd vähese treenitusega inimene alustab trenniga, siis organism üsna kiiresti kulutab ära oma süsivesikute varu. Kuna süsivesikuid talletab organism võrreldes rasvadega väga vähe ja need on meile elulise tähtsusega, siis hoolitseb keha selle eest, et need varud võimalikult kiiresti taastada. Organism lahendab probleemi suure söögiisuga ning tihtipeale on selles olukorras raske etteantud toitumiskava jälgida. Jällegi, kaal tõuseb ja inimene enam oma raha toitumisnõustaja kätte ei vii.

         Seega, kahjuks on soovitus kaalulangetusperioodil mitte treenida eelkõige mõne toitumisnõustaja omakasupüüdlik soovitus.

        Nõuanne: Kuidas siis tegelikult toimida? Ära võta treeningut ainult kui energiakulutamise viisi. Kehalisel liikumisel on väga väga palju positiivseid toimeid kogu organismi toimimisele, millest jätad ennast ilma kui loobud treeningutest. Oluline on leida oma keha võimetele ja vajadustele sobiv treening. Kui oled vähese treenitusega, siis ära vali alustuseks intensiivseid rühmatreeninguid. Alusta kergete igapäevaste liikumistega 20-30 minutit korraga. Jälgi, et südame löögisagedus ei läheks väga kõrgeks (täpsed pulsivahemikud küsi oma treenerilt), lisa alati mõned võimlemis- ja venitusharjutused. Suurenda treeningkoormust vastavalt enesetundele iga nädal. Võta eesmärgiks muuta oma keha toimimine ökonoomsemaks, et ta eelistaks nii treeningul kui  ka rahuolekus ``põletada`` energiaks rohkem rasvu ja hoida süsivesikuvarusid. See on kaalulangetuse võti.



www.evelintalts.ee
13.10.2018


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,