Otse põhisisu juurde

OKASROOSIKE

                                                     OKASROOSIKESE UNI

             Kõik, kes elus maratoni läbi jooksnud, teavad, mis tunne on jõuda kolmekümne kuuendale kilomeetrile. Selleks hetkeks on keha ja vaim lõpetanud koostöö. Keha käsib kohe see hullus lõpetada ja samasse raja äärde maha istuda. Mõistus aga ei ole nõus ja piitsutab juba niigi kurnatuse äärel olevat keha. Õnneks või kahjuks on mõistusega samas paadis tema  vanem vend tahtejõud. Koos sunnivad nad keha ikka edasi ja edasi astuma.  Jäänud ei ole ju enam palju, varsti avanebki päästev lõpusirge.

                                                  


              Umbes sama tunne on jõuda raseduse kolmekümne kuuendasse nädalasse. Keha on väsinud ja kurnatud, vaim ja tahtejõud peavad olema tugevad, et lõpuni vastu pidada. Rajal hoiab veel teadmine, et lõpusirgeni pole enam palju jäänud. Tean, millest räägin, sest olen mõned  korrad jooksnud maratoni ja eile algas minu raseduse 36. nädal. Käes ongi viimane, üheksas raseduskuu.  Selle nädala lõpuks peaks beebi olema täielikult välja arenenud ja on valmis sündima. Kaalu umbes 2,5 kg ja pikkust 45 cm. Loomulikult loodan, nagu enamus rasedaid, et tita sünnib suts enne tähtaega ja saan varem päästvale lõpusirgele. Beebi prõmmib seestpoolt juba väga kõvasti, ka kõht annab pidevate toonustega teada, et pean ennast varsti sünnituseks valmis panema.

                                 
Istuda on kõige mõnusam rätsepistes.



         Enesetunne on  minu olukorda arvestades isegi väga hea. Kui muidugi mitte arvestada suure kõhu kaasastassimisega kaasnevaid vaevusi. Kõht on juba hiigelsuur ja rõhub vaagnaelunditele ja luudele. Seetõttu on minu lemmikasend külili lebamine. Lebades saangi valida veel kahe asendi vahel – paremal küljel või vasemal küljel lebamine. Selili pole saanud viimane kuu enam olla ja kõhuli olemise tunnet ma isegi ei mäleta enam. Minu liikumine on muutunud aeglasemaks, iga asendi vahetus nõuab tunduvalt suuremat pingutust kui tavaliselt.

Kaheksas kuu


     Raseduskalendrist saan teada, et viimasel kuul peaks mind vaevama unetus. Minul pole unetust küll kuskil. Ikka vastupidi. Ei jõua kogu und ära magada mis tahaks. Öösel magan nagu kott ja ka paaritunnine päevane uinak kuulub endiselt minu päevarežiimi. Jah, raseduse alguses kummitanud väsimus on viimastel nädalatel taas minu kaaslaseks saanud. Tunnen ennast nagu Okasroosike või nagu Piilupart Donald, keda on hammustanud tsetsekärbes (kui keegi veel sellist raamatutegelast mäletab).  

      Lisaks väsimusele vaevab mind viimased kaks nädalat imelik nohu. Muid nohutunnuseid pole, aga mõned korrad päevas läheb nina lihtsalt kinni. No ikka täiesti kinni. Hingamine niigi raske, seetõttu on ühe hingamistee sulgumine tõeline piin. Aitab Xymelini ninasprei. Igaks juhuks kasutan laste oma.

       Kõigile kehalistele raskustele vaatamata, käin ikka veel tööl ja annan rühmatrenne. Sel nädalal oli 11 trenni, järgmise nädalaga tõmban otsad tööl siiski kokku ja 31-sel mail annan oma viimased trennid. Juunisse jäävad veel mõned kepikõnni trennid, seejärel pühendun ainult kodule ja lastele.

                                                 
Viimane trennikilekas, millel veel luku kinni saab panna. Kõik teised dressikad on minuga koostöö lõpetanud :)


          Ka joosta üritasin sel nädalal korra, aga tundub, et pean jooksutrennid nüüd mõneks ajaks kõrvale tõstma. Joostes hakkab kõht valutama ja pean kõnnile üle minema. Kõndides tundub koormus väheseks jääma, samuti pole liiga pikalt püstises asendis kulgemine praegu minu jaoks just kõige meeldivam. Seetõttu sõidan hoopis rattaga ja järgmisest nädalast plaanin oma treeningud basseini ümber kolida.


29. mai 2016
Tallinnas



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te