Otse põhisisu juurde



VIIMANE  VEERAND



                Mida aeg edasi, seda utoopilisemana näivad mulle nende naiste jutud, kes väidavad, et keegi ei saanud kuni sünnituseni aru, et nad beebit ootavad. Pärast kogu suguvõsa lõi ahhetades käsi kokku ja imestas üheskoos, et kust see tita järsku välja ilmus. Ning  eriline ilmvõimatus kuubis on minu jaoks naised, kes ise ka pole oma lapseootusest teadlikud ja alles kõhuvaluga haiglasse saabudes teada saavad, et peatselt emakohuseid täitma tuleb hakata.

                Minul kahjuks või õnneks seda hirmu pole, et rasedus märkamata jääks. Nüüd paistab see juba vägagi hästi silma. Ja on ka aeg, käsil juba viimane veerand, 32.nädal. Kõhuke paisub iga päevaga ja tita kosub korralikult. Eelmisel nädalal ämmaemanda visiidil mõõdeti ja kaaluti meid nagu tavaliselt. Minu strateegilised missimõõdud on nüüd ametlikult 90-90-90. Ja kaal oli ka viimase kuu ajaga tõusnud pea kaks kilo. Õnneks veel päris seitsmekümneni pole jõudnud, aga kui nii edasi läheb, siis saan kindlasti ka selle numbri kätte. Beebi peaks ise olema umbes 2 kg ringis ja 40 sentimeetri pikkune.


Seda kõhtu juba ei peida :)


                Otse loomulikult  ise tunnen ka oma rasedust igapäevaselt. No kuidas saaks märkamata jääda kui kõhus seespool käib korralik mürgel, väikesed käed ja jalakesed oskavad juba päris tugevasti poksida. Endiselt tabab mind masendus kui pean riidekapist midagi sobivat selga leidma ja avastan, et pluus, mis nädal tagasi veel täitsa hästi selga istus, on viimaste päevadega lootusetult väikeseks jäänud. Tavalistest riidepoodidest käin kaarega mööda, sest kõik seal müügil olevad riided on mulle kitsad või lühikesed. Ja see tekitab stressi. Rasedate riiete poest pole ma veel endale midagi soetanud. Millegipärast arvavad riidetootjad ja maaletoojad, et kõik rasedad tahavad pugeda laia kotti, mis loomulikult on kas beeži, pruuni või mõnda muud ilmetut värvi. Aga värvilised ja liibuvad riided? Miks selliseid rasedatele ei toodeta???

              Väga palju pole ma ka beebipoodidesse kolama jõudnud. Mõnes olen käinud ringi vaatamas, aga ühtegi asja veel titale ostnud ei ole. Praegu ikka tundub, et aega veel ju on J Käru valikuga oleme jõudnud nii kaugele, et sõelale on jäänud kaks varianti – Thule Glide või X-Landeri X-run. Selle nädala jooksul tuleb see elutähtis otsus langetada ja käru ära osta.


                                         
Hommikujooks Jurmala rannas

                      Tööl plaanin käia veel 4 nädalat, ehk mai lõpuni. Praegu annan trenne endiselt peaaegu sama koormusega nagu tavaliselt, mõned raskemad trennid olen asendanud kergematega. Lubasin ju trenninaistele, et olen niikaua olemas kuni veel tossupaelu ulatun siduma. Lisaks proovin paar-kolm korda nädalas ka jooksmas käia. Lisaks kuulub minu iganädalasse treeningkavasse rattasõit. Nii et eelmisel nädalal tuli treeningtunde kokku 16. Selle koormuse juures tunneme kõhutegelasega ennast ülihästi ja jätkame koos kasvamist ka viimased kaheksa nädalat.



Efka
Tallinnas 3.mai 2016

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te