Otse põhisisu juurde

Minust on saamas vaatamisväärsus!

MINUST  ON  SAANUD  VAATAMISVÄÄRSUS – HÜPPAV RASE.

  Viimased kaks nädalat on läinud megakiiresti. Võib-olla seetõttu, et üritan enne Suurt Möllu (loe: beebi sündi) võimlikult palju asju ära teha. Sest ilmselt Suure Möllu ajal mul nendeks asjadeks enam aega ei jää. Käin praegu koolitustel, loen palju, kodus vaja väike remont teha jne. Proovin ka palju puhata – väike suusareis Lõuna-Eestisse, nädalavahetus Lätis ja kuu lõpus plaanin paar päeva veeta Toila spas.

   Ja loomulikult käin ka tööl, trenne annan veel täiskoormusega, seega praegu on mul 12 rühmatrenni nädalas. Kõige lõbusamad on minu jaoks vesiaeroobika trennid. Millegipärast osadele inimestele, ja nagu mulle tundub eriti meestele, seostub rase naine ühe käega haigest seljast kinni hoidva, teise käega vastu seina toetava vaevu jalga jala ette vedava maakerasuuruse eluvormiga. Miks muidu vahitakse basseini serval jalalt jalale keksivat rasedat ammulisui. Ja eriti suure suuga vaatavad millegipärast mehed. Aga mulle pakub see ainult lõbu J

       Tegelikult pole rasedus ju haigus. Peab lihtsalt oma keha rohkem jälgima ja arvestama lisaraskusega ja muutunud keha raskuskeskmega. Ka jooksmas on võimalik käia, mitte küll väga kiire tempoga ja suure intensiivsusega, aga värskes õhus liikumine tuleb kasuks nii emale kui lapsele. Täna hommikul tegingi ühe kevadise 11 km pikkuse tiiru. Praegu kulub mul selliseks ringikeseks poolteist tundi, aga pole ka ime, sest olen oma rasedusega jõudnud juba kuuendasse kuusse. Täis hakkab saama 24 nädalat, see tähendab, et finišini jääb veel 16 nädalat minna.
                                                   
Kahekesi kevadet nautimas





        Sel nädalal oli ka järjekordne visiit ämmaemanda juurde, kus kaaluti, mõõdeti ja sain kuualata tita südamelööke. Analüüsid on siiamaani kõik korras olnud, hemoglobiin on langenud 120-ni, mis raseda kohta on veel isegi hea näitaja. Kaal on kerkinud juba 10 kg ja vööümbermõõduks märgiti müstiline 83 cm J  Lisaks sellele pean kandma parema jala ümber tugisukka, et soodustada vereringet, kuna kõht surub just parema jala veresoontele ja vereringe on seal piirkonnas häiritud. Praegu talvel pole sellise sajanditagust aega meenutava  sukaga probleemi, aga ma ei taha mõelda mis hakkab saama suvel kui on 30 kraadi sooja…

Tegelikult ootan soojasid ilmasid ja lume sulamist juba väga, sest loodetavasti saabub soojus
 enne kui mulle kõik joped väikseks jäävad.

10.märts 2016

Efka

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,