Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2016 postitused

TAHAN SAADA KEISRINNAKS!

TAHAN  SAADA  KEISRINNAKS!


Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Minule, kui lapse ootajale, tundub see praegu eriti venivat. Tunne on selline nagu oleks juba terve igaviku rase olnud. Aga numbrites väljendub see alles 17 nädalat, 23 nädalat veel astuda. Ootan pikisilmi 20. nädala ultraheli, siis peaks selguma kas kõhutegelane on kraaniga või kraanita mudel.
Tegelikult on praegu raseduse kõige huvitavam aeg. Põnev on tunda kui tegelane kõhus liigutab. Praegu tal veel palju ruumi seal ja liigutused vaevutuntavad, aga peaaegu iga päev tunnen kuidas kõhuelanik vesivõimlemist teeb.
Kuigi lapse sünnini on veel  viis kuud aega, siis üha tihedamini liigub mõte eelseisva sünnituse peale. Kaheteistkümne aasta tagant on mul seoses sellega mitte just kõige meeldivam kogemus meenutada. Pärast 40 tunnist haiglas viibimist ja kõikvõimalike abivahendite läbiproovimist polnud laps ikka veel sündinud. Kuna beebil läks selle aja peale kõhus olemine pehmelt öeldes ebamugavaks, v…

VARSTI POOLE PEAL

Tippsport on nagu kahe teraga mõõk. Ühe teraga lõikad kuulsust, au ja loorbereid, kuid teise poolega võib väga valusalt kätte lõigata. Kuid nagu tavaliselt ikka,  ise ju arvad, et ega see tera mulle midagi ei tee. Aga teeb ikka küll!!
Viimased aastad on füüsiliselt väga rasked olnud. Tehes võimete piiril trenni, olin teadlik, et sellised koormused ei pruugi kehale hästi mõjuda. Aga nendel hetkedel  ju ei mõtle vigastustele ega haigustele. Oled nõus ennast kasvõi vanakuradi vanaemale maha müüma, et aga saaks maratoni mõne minuti kiiremini joosta. Alguses tundubki kõik laabuvat, tervisehädad ei tekigi kohe, keha hakkab järgi andma hiljem.
Minul tekkisid esimesed järgiandmise märgid umbes kaks aastat peale tugevate treeningutega alustamist. 2013 aastal diagnoositi hüpotüreoos, mis eesti keeles on kilpnäärme alatalitus. Arsti sõnul oli mul selleks pärilik eelsoodumus ja vallandajaks said just rasked treeningud. Tegemist on autoimmuunse ravimatu progresseeruva haigusega, terveks sellest enam…

MINUST SAAB VARSTI JÕEHOBU

LUGU SELLEST, KUIDAS MINUST HAKKAB SAAMA  JÕEHOBU.


See blogi oli mul tegelikult juba ammu valmis, aga postitusi veel polnud. Spordihulle blogijaid on ilma minutagi piisavalt, kes seda minu oma ikka enam lugeda viitsiks. Nüüd aga, olles eriolukorras, arvan, et võiksin mõned oma mõtted ja tunded üles tähendada. Niisiis, kallid sõbrad, kes veel kursis ei ole ja arvavad, et olen ennast kolme kuuga lihtsalt paksuks söönud. Õnneks te eksite. Tegelikkus on see, et hakkan varsti jälle emaks saama. Juba ( või peaks ikkagi ütlema alles ???) teist korda elus.
Klisheed, et rasedus on naise elus imeline aeg ja seda aega tuleb sajaga nautida, on ilmselt kõik naised kuulnud. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Eriti sportlase jaoks. Sest mida nauditavat on tundes, et keha muutub iga päevaga aina viletsamaks ja väetimaks. Juba neljanda kuu alguseks on kadunud talje ja peeglist vaatab vastu Karupoeg Puhh. Trepist käimine muutub üha raskemaks ja lemmikteksad kärisesid lihtsalt lõhki kui üritasin neid vee…