Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2016 postitused

OKASROOSIKE

OKASROOSIKESE UNI
             Kõik, kes elus maratoni läbi jooksnud, teavad, mis tunne on jõuda kolmekümne kuuendale kilomeetrile. Selleks hetkeks on keha ja vaim lõpetanud koostöö. Keha käsib kohe see hullus lõpetada ja samasse raja äärde maha istuda. Mõistus aga ei ole nõus ja piitsutab juba niigi kurnatuse äärel olevat keha. Õnneks või kahjuks on mõistusega samas paadis tema  vanem vend tahtejõud. Koos sunnivad nad keha ikka edasi ja edasi astuma.  Jäänud ei ole ju enam palju, varsti avanebki päästev lõpusirge.


              Umbes sama tunne on jõuda raseduse kolmekümne kuuendasse nädalasse. Keha on väsinud ja kurnatud, vaim ja tahtejõud peavad olema tugevad, et lõpuni vastu pidada. Rajal hoiab veel teadmine, et lõpusirgeni pole enam palju jäänud. Tean, millest räägin, sest olen mõned  korrad jooksnud maratoni ja eile algas minu raseduse 36. nädal. Käes ongi viimane, üheksas raseduskuu.  Selle nädala lõpuks peaks beebi olema täielikult välja arenenud ja on valmis sündima. Kaalu umbe…
VIIMANE  VEERAND


                Mida aeg edasi, seda utoopilisemana näivad mulle nende naiste jutud, kes väidavad, et keegi ei saanud kuni sünnituseni aru, et nad beebit ootavad. Pärast kogu suguvõsa lõi ahhetades käsi kokku ja imestas üheskoos, et kust see tita järsku välja ilmus. Ning  eriline ilmvõimatus kuubis on minu jaoks naised, kes ise ka pole oma lapseootusest teadlikud ja alles kõhuvaluga haiglasse saabudes teada saavad, et peatselt emakohuseid täitma tuleb hakata.
                Minul kahjuks või õnneks seda hirmu pole, et rasedus märkamata jääks. Nüüd paistab see juba vägagi hästi silma. Ja on ka aeg, käsil juba viimane veerand, 32.nädal. Kõhuke paisub iga päevaga ja tita kosub korralikult. Eelmisel nädalal ämmaemanda visiidil mõõdeti ja kaaluti meid nagu tavaliselt. Minu strateegilised missimõõdud on nüüd ametlikult 90-90-90. Ja kaal oli ka viimase kuu ajaga tõusnud pea kaks kilo. Õnneks veel päris seitsmekümneni pole jõudnud, aga kui nii edasi läheb, siis saan kindlasti …
LAMBORGINI VÕI BENTLEY?  VÕI KÄIB OPEL KAH?
                  Nädalad mööduvad lennates. Juba ongi käes seitsmes kuu. Tita kõhus on kasvanud tublisti ja loomulikult mina ka. Kui veel kuu aega tagasi sain kilgata, et kõhtu pole nagu ollagi, siis nüüd olen keskkohast tublisti suuremaks paisunud. Kõige suurem masendus tabab mind alati riidekapi ees seistes. Iga päevaga jääb sinna järjest vähem riideid, mis mulle selga mahuvad. Ja oleks siis ainult, et pluusid jäävad kitsamaks. Vähe sellest, minu umbes kahekümnest teksapaarist mahub mulle jalga vaid kaks. Ja needki ilmselt enam mitte kauaks :( Laiadest dressipükstest on saanud liibuvad retuusid. No õnneks sokid lähevad veel ilusti jalga :) Aga usun, et eesmärk pühitseb abinõu ja küll need teksad ka jälle parajaks muutuvad.

                 Eile oli järjekordne UH uuring. Beebit vaadati iga kandi pealt ja tunnistati täiesti terveks pisikeseks tüdrukuks. Või mis pisike ta enam niiväga on, kaalu mõõdeti juba 944 g. Ja eks seda tublit kasvam…

Minust on saamas vaatamisväärsus!

MINUST  ON  SAANUD  VAATAMISVÄÄRSUS – HÜPPAV RASE.
  Viimased kaks nädalat on läinud megakiiresti. Võib-olla seetõttu, et üritan enne Suurt Möllu (loe: beebi sündi) võimlikult palju asju ära teha. Sest ilmselt Suure Möllu ajal mul nendeks asjadeks enam aega ei jää. Käin praegu koolitustel, loen palju, kodus vaja väike remont teha jne. Proovin ka palju puhata – väike suusareis Lõuna-Eestisse, nädalavahetus Lätis ja kuu lõpus plaanin paar päeva veeta Toila spas.
   Ja loomulikult käin ka tööl, trenne annan veel täiskoormusega, seega praegu on mul 12 rühmatrenni nädalas. Kõige lõbusamad on minu jaoks vesiaeroobika trennid. Millegipärast osadele inimestele, ja nagu mulle tundub eriti meestele, seostub rase naine ühe käega haigest seljast kinni hoidva, teise käega vastu seina toetava vaevu jalga jala ette vedava maakerasuuruse eluvormiga. Miks muidu vahitakse basseini serval jalalt jalale keksivat rasedat ammulisui. Ja eriti suure suuga vaatavad millegipärast mehed. Aga mulle pakub see ainu…

VABARIIGI SÜNNIPÄEVAKS

PALJU ÕNNE EESTI VABARIIK!!!




         Palju õnne Eesti Vabariigile! Minu selleaastane kingitus Eestile on uus ilmakodanik. Eesti Vabariigi seaduste järgi loetakse loodet alates kahekümne teisest nädalast Eesti Vabariigi kodanikuks. Ja just niikaugele ma olen selle nädalaga jõudnud – minu kõhubeebist sai täieõiguslik Eesti Vabariigi kodanik.
        Lisaks kodanikuks saamisele hakkavad kahekümne teisel nädalal loote kõrvad kuulma väljastpoolt tulevaid helisid. Sel ajal soovitatakse emal hakata oma kõhutitale laulma. Samas hoiatatakse, et tugev ja kole heli võib beebit ehmatada nii, et ta võpatab. Ma siis arvan, et ma parem igaks juhuks ei laula…
       Tavaliselt olen vabariigi sünnipäeva ajaks planeerinud suusapuhkuse mägedes. Arusaadavatel põhjustel tuleb lumelaud sel talvel kappi jätta. Ka ei taha ma praegu pikemaid reise ette võtta. Õnneks pakub Eestimaa ilusat lumist talve ja suusatamise võimalusi ka lähemal kui Alpides. Niisiis täna sõitsin suusalaagrisse Lõuna- Eesti mägede vahele…
JÕUDSIN  EKVAATORILE!

               Eelmise nädala lõpuga sai läbi pool minu rasedusest. Ehk kui jagada lapseootus maratonidistantsile, siis esimene poolik on selja taha jäetud ja teine, raskem poolik, on veel ees.
                Mõned päevad tagasi rääkis telekas üks Eestis tuntud naistearst, et rasedus esitab organismile sama kõrged nõudmised kui tippsport. Ilmselt minu keha on selliste karmide tingimustega harjunud, kuna mingeid erilisi  rasedavaevusi, kui alguse väsimus ja mõned iluvead välja arvata, siiamaani pole olnud. Kuskilt ei valuta ning enesetunne on väga hea.
               Eile hommikul oli kauaoodatud loote anatoomia ultraheli uuring. See tehakse täpselt raseduse keskel kui beebil on juba kõik organid välja arenenud. Aparaadiga vaadatakse läbi kõhu kas kõik vajalikud atribuudid on olemas, õiges kohas ja parajas suuruses. Loomulikult saab teada ka lapse soo.
             Hommikul arstikabinetti sisenedes vaatas arst mind ja mu kõhtu imeliku pilguga, et miks ma kõhu koju …

Magamine on mõnuuuzzz!!!

MAGAMINE ON MÕNUUUUUZZZZ!!!!



          Tippspordis peitub edukuse võti taastumises. Tugevaks ei saa mitte see, kes kõige rohkem treenib, vaid see, kes kõige efektiivsemalt taastub. Siin on parimaks abimeheks kasvuhormoon. Jajah, seesama kurikuulus, millega Veerpalu maid jagas. Tegelikult on kasvuhormoon meie kehaomane aine ja seda toodetakse ajuripatsi eessagaras. Kõige rohkem vabaneb kasvuhormooni magamise ajal. Ehk, kes tahab kiiresti kasvada, see peab palju magama. Sellepärast magavadki imikud ja väikelapsed suure osa ööpäevast, aga vanad inimesed ärkavad tihti enne kukke ja koitu.
      Niisiis, kiire kasvamise perioodil on oluline korralikult magada. Ja mis saab olla veel mõnusam kui üks kosutav lõunauinak. See väärt harjumus on mulle tippsportlase ajast siiamaani külge jäänud ja kuna kasvan praegu palju ja kiiresti, siis on lõunane uinak igati omal kohal. Loomulikult ei ole lõunane uni alati võimalik, aga kui vähegi aega ja mahti, siis üritan leida selle tunnikese või kaks, et enn…

TEGELIKULT ON KÕIK VÄGA HÄSTI!

TEGELIKULT  ON  KÕIK  JU  MEGA  HÄSTI!



Kui keegi on näinud kuidas saiatainas sooja ahju äärde kerkima pannakse, siis on hea ette kujutada praegust mind. Vaikselt, aga järjekindlalt muudkui kerkin ja kerkin. Käes on üheksateistkümnes nädal ehk alanud on viies kuu.
Tänast hommikut alustasin järjekordse visiidiga ämmaemanda juurde. Seal tuleb käia korra kuus mõõtmas, kaalumas ja analüüse andmas. Tore oli kuulata kõhutita südamelööke, mida spetsiaalse aparaadiga (doppleriga) kõhu pealt mõõdetakse. Beebi pulss lõi 140-150 lööki minutis. Shokk tabas mind arstikabinetis kaalu peale astudes – viimase nelja nädalaga olen kaalus juurde võtnud ligi 2 kilogrammi. Ilmselt on üks kilo sellest laekunud kõhule ja sealt veidi allpool asetsevale piirkonnale ( mis on ka pükste järgi aru saada ;) ). Ülejäänud kiloke on koha leidnud teadagi kus….Igatahes kui ma samamoodi jätkan, siis varsti kadestab mind ka Pammy isiklikult :D




Üldine enesetunne on õnneks väga hea. Energiat ja…

TAHAN SAADA KEISRINNAKS!

TAHAN  SAADA  KEISRINNAKS!


Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Minule, kui lapse ootajale, tundub see praegu eriti venivat. Tunne on selline nagu oleks juba terve igaviku rase olnud. Aga numbrites väljendub see alles 17 nädalat, 23 nädalat veel astuda. Ootan pikisilmi 20. nädala ultraheli, siis peaks selguma kas kõhutegelane on kraaniga või kraanita mudel.
Tegelikult on praegu raseduse kõige huvitavam aeg. Põnev on tunda kui tegelane kõhus liigutab. Praegu tal veel palju ruumi seal ja liigutused vaevutuntavad, aga peaaegu iga päev tunnen kuidas kõhuelanik vesivõimlemist teeb.
Kuigi lapse sünnini on veel  viis kuud aega, siis üha tihedamini liigub mõte eelseisva sünnituse peale. Kaheteistkümne aasta tagant on mul seoses sellega mitte just kõige meeldivam kogemus meenutada. Pärast 40 tunnist haiglas viibimist ja kõikvõimalike abivahendite läbiproovimist polnud laps ikka veel sündinud. Kuna beebil läks selle aja peale kõhus olemine pehmelt öeldes ebamugavaks, v…

VARSTI POOLE PEAL

Tippsport on nagu kahe teraga mõõk. Ühe teraga lõikad kuulsust, au ja loorbereid, kuid teise poolega võib väga valusalt kätte lõigata. Kuid nagu tavaliselt ikka,  ise ju arvad, et ega see tera mulle midagi ei tee. Aga teeb ikka küll!!
Viimased aastad on füüsiliselt väga rasked olnud. Tehes võimete piiril trenni, olin teadlik, et sellised koormused ei pruugi kehale hästi mõjuda. Aga nendel hetkedel  ju ei mõtle vigastustele ega haigustele. Oled nõus ennast kasvõi vanakuradi vanaemale maha müüma, et aga saaks maratoni mõne minuti kiiremini joosta. Alguses tundubki kõik laabuvat, tervisehädad ei tekigi kohe, keha hakkab järgi andma hiljem.
Minul tekkisid esimesed järgiandmise märgid umbes kaks aastat peale tugevate treeningutega alustamist. 2013 aastal diagnoositi hüpotüreoos, mis eesti keeles on kilpnäärme alatalitus. Arsti sõnul oli mul selleks pärilik eelsoodumus ja vallandajaks said just rasked treeningud. Tegemist on autoimmuunse ravimatu progresseeruva haigusega, terveks sellest enam…

MINUST SAAB VARSTI JÕEHOBU

LUGU SELLEST, KUIDAS MINUST HAKKAB SAAMA  JÕEHOBU.


See blogi oli mul tegelikult juba ammu valmis, aga postitusi veel polnud. Spordihulle blogijaid on ilma minutagi piisavalt, kes seda minu oma ikka enam lugeda viitsiks. Nüüd aga, olles eriolukorras, arvan, et võiksin mõned oma mõtted ja tunded üles tähendada. Niisiis, kallid sõbrad, kes veel kursis ei ole ja arvavad, et olen ennast kolme kuuga lihtsalt paksuks söönud. Õnneks te eksite. Tegelikkus on see, et hakkan varsti jälle emaks saama. Juba ( või peaks ikkagi ütlema alles ???) teist korda elus.
Klisheed, et rasedus on naise elus imeline aeg ja seda aega tuleb sajaga nautida, on ilmselt kõik naised kuulnud. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Eriti sportlase jaoks. Sest mida nauditavat on tundes, et keha muutub iga päevaga aina viletsamaks ja väetimaks. Juba neljanda kuu alguseks on kadunud talje ja peeglist vaatab vastu Karupoeg Puhh. Trepist käimine muutub üha raskemaks ja lemmikteksad kärisesid lihtsalt lõhki kui üritasin neid vee…