LUGU SELLEST,
KUIDAS MINUST HAKKAB SAAMA JÕEHOBU.
See blogi oli mul tegelikult juba ammu valmis, aga postitusi
veel polnud. Spordihulle blogijaid on ilma minutagi piisavalt, kes seda minu
oma ikka enam lugeda viitsiks. Nüüd aga, olles eriolukorras, arvan, et võiksin
mõned oma mõtted ja tunded üles tähendada.
Niisiis, kallid sõbrad, kes veel kursis ei ole ja arvavad,
et olen ennast kolme kuuga lihtsalt paksuks söönud. Õnneks te eksite.
Tegelikkus on see, et hakkan varsti jälle emaks saama. Juba ( või peaks ikkagi
ütlema alles ???) teist korda elus.
Klisheed, et rasedus on naise elus imeline aeg ja seda aega
tuleb sajaga nautida, on ilmselt kõik naised kuulnud. Tegelikkus on hoopis
midagi muud. Eriti sportlase jaoks. Sest mida nauditavat on tundes, et keha
muutub iga päevaga aina viletsamaks ja väetimaks. Juba neljanda kuu alguseks on
kadunud talje ja peeglist vaatab vastu Karupoeg Puhh. Trepist käimine muutub
üha raskemaks ja lemmikteksad kärisesid lihtsalt lõhki kui üritasin neid veel
jalga sikutada. Näib, et sinna allapoole on ka juba üht teist hakanud kogunema.
Eelnevad kaks ja pool kuud meenutavad mulle musta auku. Sest
tegelikult ei meenugi sellest ajast muud kui tohutu magamine. Uni oli kogu aeg.
Päeval ja öösel, hommikul ja õhtul. Oli päevi, kus ei saanudki pead padja pealt
üles. Selleks, et õhtul anda ära oma paar rühmatrenni, pidin terve päeva voodis
teki all veetma. Õnneks pääsesin ma seekord
kõige suuremast ``rasedarõõmust`` - okserallist.
Nüüd kui neljas kuu juba käib, on ilmselt toimunud
superkompensatsioon ja keha on lapseootusega kohanenud. Väsimus on õnneks
kadunud ja olen saanud taas oma igapäevarütmi tagasi pöörduda. Nüüd mahuvad mu
nädalaplaani juba jälle ka jooksutreeningud, lumega ka suusatamine. Koormused on
loomulikult väiksemad, aga treeningtunde tuleb siiski 15-20 nädalas. Neist 12
on rühmatrennid ja ülejäänud aja proovin liikuda õues. Treenerina on mul tulnud
tihti vastata rasedate küsimustele, et mida siis teha tohib ja mida mitte. Nüüd
on mul endal hea võimalus omal nahal kõik võimalikud ja võimatud trennid järgi proovida.
 |
| Esimene foto profiilis |
Aga ikkagi on see üheksa kuud minu jaoks üks pime aeg, mis
olude sunnil tuleb ära kannatada ja kuhu valgust toovadki trennid ja õnneks ka
arstilkäigud, kus keegi viitsib kuulata mu hala, et kui jube on rase olla. Eriti meeldivad mulle UH protseduurid.
Eelmisel nädalal saigi viimati UH-s käidud ja kõhutegelane oli suurel ekraanil selgesti näha. Kahjuks tabasime ta
ebasobival hetkel, näis, et tal oli just trenn pooleli. Igal juhul meenutas
tema liikumine konnahüppeid või põlvetõstejooksu. Järgmine kord kohtume
kõhuelanikuga veebruari keskel. Siis saab ilmselt ka teada, kas ta tulevikus
hakkab võistlema poiste või tüdrukute klassis.
Mind aga lähema poole aasta jooksul küll võistlemas ei
kohta. Aga kindlasti võib mind kohata jooksurajal ja suusamäel suure kõhuga
veeremas :D
Efka
6.jaanuar 2016
Kommentaarid
Postita kommentaar