Otse põhisisu juurde

VARSTI POOLE PEAL

                                                        

Tippsport on nagu kahe teraga mõõk. Ühe teraga lõikad kuulsust, au ja loorbereid, kuid teise poolega võib väga valusalt kätte lõigata. Kuid nagu tavaliselt ikka,  ise ju arvad, et ega see tera mulle midagi ei tee. Aga teeb ikka küll!!

Viimased aastad on füüsiliselt väga rasked olnud. Tehes võimete piiril trenni, olin teadlik, et sellised koormused ei pruugi kehale hästi mõjuda. Aga nendel hetkedel  ju ei mõtle vigastustele ega haigustele. Oled nõus ennast kasvõi vanakuradi vanaemale maha müüma, et aga saaks maratoni mõne minuti kiiremini joosta. Alguses tundubki kõik laabuvat, tervisehädad ei tekigi kohe, keha hakkab järgi andma hiljem.

Minul tekkisid esimesed järgiandmise märgid umbes kaks aastat peale tugevate treeningutega alustamist. 2013 aastal diagnoositi hüpotüreoos, mis eesti keeles on kilpnäärme alatalitus. Arsti sõnul oli mul selleks pärilik eelsoodumus ja vallandajaks said just rasked treeningud. Tegemist on autoimmuunse ravimatu progresseeruva haigusega, terveks sellest enam pole võimalik saada. Õnneks on tänapäeva kõikvõimas meditsiin leidnud lihtsa lahenduse – iga hommik koos veega pisike tabletike ja korra aastas arstile vereproov ning haigus on kontrolli all.

Küll aga vajab see haigus erilist kontrolli raseduse ajal. Korra kuus tuleb käia endokrinoloogi juures vereproovi andmas ja vajadusel ravimi doosi korrigeerida. Eile oligi mul järjekordne sarnane visiit ja ravimi doosi tõsteti uuesti. Endise 50mg asemel pean võtma juba 125 mg türoksiini päevas.

Teine ``pärandus`` tippspordi aastatest on erinevad põlvehädad, mis nüüd rasedana võimenduvad. Hormoonide tõttu on liigeste sidemed läinud pehmemeks ja lõdvemaks, põlveliigesed muutunud ebastabiilsemaks ja põlveliigesed annavad ennast järjest rohkem valulikult tunda.

Titaga liivamägedes jooksmas





Seega olen tõmmanud trennidega kõvasti tagasi ja puhkan palju. Tänase päeva pühendasin shoppamisele. Kuna seoses järjest laieneva keskkohaga on kapis sobivate särkide valik kahanenud pea olematuks, siis olid tänaseks jahiobjektiks võimalikult venivast materjalist särgid. Ja loomulikult väga pika lõikega, et kasvav kõhuke särgi alla ka paari kuu pärast ära mahuks.

Aga muidu tunnen ennast hästi. Esmaspäeval alustasin kuueteistkümnendat nädalat ja varahommikul tervitas kõhutegelane mind esimeste tuntavate liigutustega. Järgnevatel päevadel olen iga päev tundnud kõhus kerget siblimist, keegi nagu kõditaks kõhtu seestpoolt. Selline kõhuliblika tunne aitab rasedust paremini taluda ja ega mul polegi enam palju jäänud.
 Kuu veel ja olengi jõudnud ekvaatorile :D

Efka     16.01.2016

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te