TAHAN SAADA KEISRINNAKS!

                                 TAHAN  SAADA  KEISRINNAKS!

Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Minule, kui lapse ootajale, tundub see praegu eriti venivat. Tunne on selline nagu oleks juba terve igaviku rase olnud. Aga numbrites väljendub see alles 17 nädalat, 23 nädalat veel astuda. Ootan pikisilmi 20. nädala ultraheli, siis peaks selguma kas kõhutegelane on kraaniga või kraanita mudel.

Tegelikult on praegu raseduse kõige huvitavam aeg. Põnev on tunda kui tegelane kõhus liigutab. Praegu tal veel palju ruumi seal ja liigutused vaevutuntavad, aga peaaegu iga päev tunnen kuidas kõhuelanik vesivõimlemist teeb.

Kuigi lapse sünnini on veel  viis kuud aega, siis üha tihedamini liigub mõte eelseisva sünnituse peale. Kaheteistkümne aasta tagant on mul seoses sellega mitte just kõige meeldivam kogemus meenutada. Pärast 40 tunnist haiglas viibimist ja kõikvõimalike abivahendite läbiproovimist polnud laps ikka veel sündinud. Kuna beebil läks selle aja peale kõhus olemine pehmelt öeldes ebamugavaks, võib isegi öelda eluohtlikuks, siis oli arstide kiire otsus lõpetada sünnitus erakorralise keisrilõikega. Ehk kõige halvem variant, mis üldse saab olla – saada kätte kõik sünnitusvalud ja siis veel operatsioon ka takkapihta. Mäletan, et sain siis arstilt veel riielda, kuna muretsesin mitte lapse pärast, vaid kõhu peale tekkiva armi pärast. Igatahes keisriga mu esimene laps sündis ja minu taastumine operatsioonist oli üllatavalt kiire. 15 tundi pärast operatsiooni ajasin juba kargu alla, 2 päeva pärast kõndisin vabalt ringi ja nädala pärast oli ka haavavalu unustatud. Mina annaks Nobeli preemia inimesele kes keisrilõike välja mõtles!

                                                                       

15 nädalat ja pressisin ennast veel XS kleiti emme 60.juubeli puhul. Pildil ka minu 12 aasta tagune keisribeebi.

Kahjuks aga on Eesti riik, kus naise oma soov pole keisrilõike näidustus. Kuna väga paljudel naistel, kaasaarvatud minul, on tavalise sünnituse ees lausa paaniline hirm, ning palju lapsi jääb seetõttu sündimata,  siis äkki peitub siin Eesti iibe päästmise võti J

Ei ole minus seda ürgnaist, kes iga hinna eest lapse ise tahab sünnitada. Heameelega valin lihtsama tee ja kavatsen selle nimel ka võidelda. Lisaks eelmisele keisriarmile on mul ju ka ette näidata väga tugevad lihased, mis sünnituse ajal kasuks ei tule. Ja kõige lõpuks väga suur hirm sünnituse ees. Igal juhul kavatsen omale keisrilõike välja võidelda!!!

Efka

24.jaanuar 2016