Otse põhisisu juurde

TAHAN SAADA KEISRINNAKS!

                                 TAHAN  SAADA  KEISRINNAKS!



Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Minule, kui lapse ootajale, tundub see praegu eriti venivat. Tunne on selline nagu oleks juba terve igaviku rase olnud. Aga numbrites väljendub see alles 17 nädalat, 23 nädalat veel astuda. Ootan pikisilmi 20. nädala ultraheli, siis peaks selguma kas kõhutegelane on kraaniga või kraanita mudel.

Tegelikult on praegu raseduse kõige huvitavam aeg. Põnev on tunda kui tegelane kõhus liigutab. Praegu tal veel palju ruumi seal ja liigutused vaevutuntavad, aga peaaegu iga päev tunnen kuidas kõhuelanik vesivõimlemist teeb.

Kuigi lapse sünnini on veel  viis kuud aega, siis üha tihedamini liigub mõte eelseisva sünnituse peale. Kaheteistkümne aasta tagant on mul seoses sellega mitte just kõige meeldivam kogemus meenutada. Pärast 40 tunnist haiglas viibimist ja kõikvõimalike abivahendite läbiproovimist polnud laps ikka veel sündinud. Kuna beebil läks selle aja peale kõhus olemine pehmelt öeldes ebamugavaks, võib isegi öelda eluohtlikuks, siis oli arstide kiire otsus lõpetada sünnitus erakorralise keisrilõikega. Ehk kõige halvem variant, mis üldse saab olla – saada kätte kõik sünnitusvalud ja siis veel operatsioon ka takkapihta. Mäletan, et sain siis arstilt veel riielda, kuna muretsesin mitte lapse pärast, vaid kõhu peale tekkiva armi pärast. Igatahes keisriga mu esimene laps sündis ja minu taastumine operatsioonist oli üllatavalt kiire. 15 tundi pärast operatsiooni ajasin juba kargu alla, 2 päeva pärast kõndisin vabalt ringi ja nädala pärast oli ka haavavalu unustatud. Mina annaks Nobeli preemia inimesele kes keisrilõike välja mõtles!

                                                                       
15 nädalat ja pressisin ennast veel XS kleiti emme 60.juubeli puhul. Pildil ka minu 12 aasta tagune keisribeebi.




Kahjuks aga on Eesti riik, kus naise oma soov pole keisrilõike näidustus. Kuna väga paljudel naistel, kaasaarvatud minul, on tavalise sünnituse ees lausa paaniline hirm, ning palju lapsi jääb seetõttu sündimata,  siis äkki peitub siin Eesti iibe päästmise võti J

Ei ole minus seda ürgnaist, kes iga hinna eest lapse ise tahab sünnitada. Heameelega valin lihtsama tee ja kavatsen selle nimel ka võidelda. Lisaks eelmisele keisriarmile on mul ju ka ette näidata väga tugevad lihased, mis sünnituse ajal kasuks ei tule. Ja kõige lõpuks väga suur hirm sünnituse ees. Igal juhul kavatsen omale keisrilõike välja võidelda!!!

Efka

24.jaanuar 2016

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te