Otse põhisisu juurde

VÄHEM ON ROHKEM


                                   





                                VEEL ÜKS OLULINE PÕHJUS MIKS TIHE MARATONIDE                                             
                                                   JOOKSMINE TERVIST KAHJUSTAB.







                         Loomulikult käib kogu järgnev teemaarendus mitte ainult maratonijooksu, vaid kõigi teiste intensiivsete ja võimete piiril treeningute ning võistluste kohta. Võimete piiril treenimist kasutatakse tippspordis teadlikult, püüdmaks nihutada inimvõimete piire, olles teadlik kaasnevatest riskidest. Kuid kahjuks kasutatakse väga suuri koormusi ka harrastus- ja tervisespordis ning sel puhul juba rumalusest ja teadmatusest.

                        On ju üldteada, et sport ja liikumine tugevdab immuunsüsteemi ja sportlikud inimesed on tervemad. Kehaline koormus kutsub esile ajutise immuunsüsteemi nõrgenemise, teatud aja jooksul peale treeningut on suurem tõenäosus haigestumiseks. Puhkuse järgselt endine olukord taastub või muutub immuunsüsteem isegi tugevamaks.



                       Kuid intensiivne kauakestev kehaline pingutus kutsub esile immuunsüsteemi nõrgenemise pikemaks ajaks. Kui sellised koormused organismile pidevalt jätkuvad, ei suuda immuunsüsteem taastuda ja muutub järjest nõrgemaks ja nõrgemaks.


                       Lihtne ja lollikindel pikamaajooksja valem ütleb, et niipalju kui oli võistlusdistantsil miile, niipalju päevi kulub sellest distantsist taastumiseks. Olen kümneid kordi kuulnud inimesi ütlevat mõned päevad pärast maratonijooksu, et jalad on täitsa head ja pole enam üldse väsinud. Ja kibeletakse juba uuele maratonile. Aga inimene ei koosne ainult jalgadest. Näiteks kasvõi toosama immuunsüsteem vajab maratonist taastumiseks tunduvalt pikemat aega kui mõni päev või nädalake.

                      Enamasti seostatakse immuunsüsteemi kaitsemehhanisme nn. külmetushaiguste eest kaitsmisega ja lihtne on ennast petta uskumusega, et suvel ju gripiviiruseid nagunii liikvel pole. Seega pole vaja ka midagi karta ja antaksegi aga maratonidega takka. Tegelikult on organismil veel palju palju vaenlaseid, kellede või millede eest immuunsüsteem meid kaitsma peab. Lisaks siis juba mainitud viirustele kõikvõimalikud parasiidid, seened, mikroobid jne.

                     Väga oluline immuunsüsteemi kaitsemehhanism on kaitsmine organismi enda ``arust ära`` rakkude eest. Iga päev tekib meie kehas rakke, mis võiksid minna kasvajaks. Immuunsüsteem hoiab selliseid rakke vaos. Nõrk immuunsüsteem nende rakkude kantseldamisega hakkama ei saa ja tekib mittekehaomaste rakkude vohamine, mida iseloomustatakse lihtsa eestikeelse sõnaga - vähk. Suurtest koormustest nõrgestatud immuunsüsteemiga võib seostada tõsiasja, et mitmete üsna noores eas tippsportlaste organismis selline haigus on tekkinud.





                      Järgmine kord kui jala maratonivõistluse stardis joonele paned, valmis konkurentidega viimse veretilgani võitlema, pea aru ja mõtle kas ka sinu immuunsüsteem võidelda tahab ja suudab....


Evelin Talts
19.07.2018
www.evelintalts.ee

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast