Otse põhisisu juurde

MINUST SAAB VARSTI JÕEHOBU

                                
                     LUGU SELLEST, KUIDAS MINUST HAKKAB SAAMA  JÕEHOBU.



See blogi oli mul tegelikult juba ammu valmis, aga postitusi veel polnud. Spordihulle blogijaid on ilma minutagi piisavalt, kes seda minu oma ikka enam lugeda viitsiks. Nüüd aga, olles eriolukorras, arvan, et võiksin mõned oma mõtted ja tunded üles tähendada.
Niisiis, kallid sõbrad, kes veel kursis ei ole ja arvavad, et olen ennast kolme kuuga lihtsalt paksuks söönud. Õnneks te eksite. Tegelikkus on see, et hakkan varsti jälle emaks saama. Juba ( või peaks ikkagi ütlema alles ???) teist korda elus.

Klisheed, et rasedus on naise elus imeline aeg ja seda aega tuleb sajaga nautida, on ilmselt kõik naised kuulnud. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Eriti sportlase jaoks. Sest mida nauditavat on tundes, et keha muutub iga päevaga aina viletsamaks ja väetimaks. Juba neljanda kuu alguseks on kadunud talje ja peeglist vaatab vastu Karupoeg Puhh. Trepist käimine muutub üha raskemaks ja lemmikteksad kärisesid lihtsalt lõhki kui üritasin neid veel jalga sikutada. Näib, et sinna allapoole on ka juba üht teist hakanud kogunema.

Eelnevad kaks ja pool kuud meenutavad mulle musta auku. Sest tegelikult ei meenugi sellest ajast muud kui tohutu magamine. Uni oli kogu aeg. Päeval ja öösel, hommikul ja õhtul. Oli päevi, kus ei saanudki pead padja pealt üles. Selleks, et õhtul anda ära oma paar rühmatrenni, pidin terve päeva voodis teki all veetma.  Õnneks pääsesin ma seekord kõige suuremast ``rasedarõõmust`` - okserallist.
Nüüd kui neljas kuu juba käib, on ilmselt toimunud superkompensatsioon ja keha on lapseootusega kohanenud. Väsimus on õnneks kadunud ja olen saanud taas oma igapäevarütmi tagasi pöörduda. Nüüd mahuvad mu nädalaplaani juba jälle ka jooksutreeningud,  lumega ka suusatamine. Koormused on loomulikult väiksemad, aga treeningtunde tuleb siiski 15-20 nädalas. Neist 12 on rühmatrennid ja ülejäänud aja proovin liikuda õues. Treenerina on mul tulnud tihti vastata rasedate küsimustele, et mida siis teha tohib ja mida mitte. Nüüd on mul endal hea võimalus omal nahal kõik võimalikud ja võimatud trennid  järgi proovida.

Esimene foto profiilis

Aga ikkagi on see üheksa kuud minu jaoks üks pime aeg, mis olude sunnil tuleb ära kannatada ja kuhu valgust toovadki trennid ja õnneks ka arstilkäigud, kus keegi viitsib kuulata mu hala, et kui jube on rase olla.  Eriti meeldivad mulle UH protseduurid. Eelmisel nädalal saigi viimati UH-s käidud ja kõhutegelane oli suurel  ekraanil selgesti näha. Kahjuks tabasime ta ebasobival hetkel, näis, et tal oli just trenn pooleli. Igal juhul meenutas tema liikumine konnahüppeid või põlvetõstejooksu. Järgmine kord kohtume kõhuelanikuga veebruari keskel. Siis saab ilmselt ka teada, kas ta tulevikus hakkab võistlema poiste või tüdrukute klassis.

Mind aga lähema poole aasta jooksul küll võistlemas ei kohta. Aga kindlasti võib mind kohata jooksurajal ja suusamäel suure kõhuga veeremas :D

Efka
6.jaanuar 2016  


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,