Tippsport on
nagu kahe teraga mõõk. Ühe teraga lõikad kuulsust, au ja loorbereid, kuid teise
poolega võib väga valusalt kätte lõigata. Kuid nagu tavaliselt ikka, ise ju arvad, et ega see tera mulle midagi ei
tee. Aga teeb ikka küll!!
Viimased
aastad on füüsiliselt väga rasked olnud. Tehes võimete piiril trenni, olin
teadlik, et sellised koormused ei pruugi kehale hästi mõjuda. Aga nendel hetkedel
ju ei mõtle vigastustele ega haigustele.
Oled nõus ennast kasvõi vanakuradi vanaemale maha müüma, et aga saaks maratoni
mõne minuti kiiremini joosta. Alguses tundubki kõik laabuvat, tervisehädad ei
tekigi kohe, keha hakkab järgi andma hiljem.
Minul
tekkisid esimesed järgiandmise märgid umbes kaks aastat peale tugevate
treeningutega alustamist. 2013 aastal diagnoositi hüpotüreoos, mis eesti keeles
on kilpnäärme alatalitus. Arsti sõnul oli mul selleks pärilik eelsoodumus ja
vallandajaks said just rasked treeningud. Tegemist on autoimmuunse ravimatu progresseeruva
haigusega, terveks sellest enam pole võimalik saada. Õnneks on tänapäeva
kõikvõimas meditsiin leidnud lihtsa lahenduse – iga hommik koos veega pisike
tabletike ja korra aastas arstile vereproov ning haigus on kontrolli all.
Küll aga
vajab see haigus erilist kontrolli raseduse ajal. Korra kuus tuleb käia
endokrinoloogi juures vereproovi andmas ja vajadusel ravimi doosi korrigeerida.
Eile oligi mul järjekordne sarnane visiit ja ravimi doosi tõsteti uuesti.
Endise 50mg asemel pean võtma juba 125 mg türoksiini päevas.
Teine
``pärandus`` tippspordi aastatest on erinevad põlvehädad, mis nüüd rasedana
võimenduvad. Hormoonide tõttu on liigeste sidemed läinud pehmemeks ja
lõdvemaks, põlveliigesed muutunud ebastabiilsemaks ja põlveliigesed annavad
ennast järjest rohkem valulikult tunda.
 |
| Titaga liivamägedes jooksmas |
Seega olen
tõmmanud trennidega kõvasti tagasi ja puhkan palju. Tänase päeva pühendasin
shoppamisele. Kuna seoses järjest laieneva keskkohaga on kapis sobivate särkide
valik kahanenud pea olematuks, siis olid tänaseks jahiobjektiks võimalikult
venivast materjalist särgid. Ja loomulikult väga pika lõikega, et kasvav kõhuke
särgi alla ka paari kuu pärast ära mahuks.
Aga muidu
tunnen ennast hästi. Esmaspäeval alustasin kuueteistkümnendat nädalat ja
varahommikul tervitas kõhutegelane mind esimeste tuntavate liigutustega.
Järgnevatel päevadel olen iga päev tundnud kõhus kerget siblimist, keegi nagu
kõditaks kõhtu seestpoolt. Selline kõhuliblika tunne aitab rasedust paremini
taluda ja ega mul polegi enam palju jäänud.
Kuu veel ja olengi jõudnud
ekvaatorile :D
Efka 16.01.2016
Kommentaarid
Postita kommentaar