Otse põhisisu juurde


JÕUDSIN  EKVAATORILE!


               Eelmise nädala lõpuga sai läbi pool minu rasedusest. Ehk kui jagada lapseootus maratonidistantsile, siis esimene poolik on selja taha jäetud ja teine, raskem poolik, on veel ees.

                Mõned päevad tagasi rääkis telekas üks Eestis tuntud naistearst, et rasedus esitab organismile sama kõrged nõudmised kui tippsport. Ilmselt minu keha on selliste karmide tingimustega harjunud, kuna mingeid erilisi  rasedavaevusi, kui alguse väsimus ja mõned iluvead välja arvata, siiamaani pole olnud. Kuskilt ei valuta ning enesetunne on väga hea.

               Eile hommikul oli kauaoodatud loote anatoomia ultraheli uuring. See tehakse täpselt raseduse keskel kui beebil on juba kõik organid välja arenenud. Aparaadiga vaadatakse läbi kõhu kas kõik vajalikud atribuudid on olemas, õiges kohas ja parajas suuruses. Loomulikult saab teada ka lapse soo.

             Hommikul arstikabinetti sisenedes vaatas arst mind ja mu kõhtu imeliku pilguga, et miks ma kõhu koju unustasin. Tegelikult asi selles, et hommikuti, eriti kui pole söönud ja laiem pluus seljas, pole kõhukest veel eriti näha. Õhtuks vist kõhulihas väsib ja kõhuke tuleb rohkem nähtavale. Aga vaatamata minu pisikesele kõhukesele oli tita seal sees hästi näha. Tillukesed käekesed ja jalakesed siputasid. Ja loomulikult nägu…  Alguses ei tahtnud ta kuidagi oma nägu näidata, käed olid näo ees ja pöial suus. Siis arst loksutas natuke kõhtu ja keeras mind vahepeal külili. Ja oh imet, tita otsustaski korraks oma nägu meile näidata. Tänapäeva meditsiinitehnika on ikka imeline küll. Neli ja pool kuud enne oma lapse sündi juba tean mis soost ja millise näoga laps mul sünnib. Meie peresse on oodata täpselt emme nägu tillukest printsessi J
     
                                              
Kavalpea piilus nuga tagant, ega tahtnud üldse ennast näidata.
                                                    





Ka kõik muud organid olid olemas ja töötasid nii nagu vaja. Beebi demonstreeris meile oma neelamisoskust ja pöidlaimemistehnikat. Tundus, et tita nautis täiega. Igatahes nägime ära ka esimese naeratuse.

See arstilkäik oli minu jaoks ülimalt emotsionaalne kogemus, pisarad lihtsalt jooksid mööda põski. Nüüd jään pikkade silmadega ootama järgmist ultraheliuuringut ehk kohtumist oma kõhubeebiga, mis on juba (alles!!!!) kuue nädala pärast.

Efka

18.02.2016

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo
Postita kommentaar
Lisateave

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast
7 kommentaari
Lisateave

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,
2 kommentaari
Lisateave