Magamine on mõnuuuzzz!!!

                                                      MAGAMINE ON MÕNUUUUUZZZZ!!!!

          Tippspordis peitub edukuse võti taastumises. Tugevaks ei saa mitte see, kes kõige rohkem treenib, vaid see, kes kõige efektiivsemalt taastub. Siin on parimaks abimeheks kasvuhormoon. Jajah, seesama kurikuulus, millega Veerpalu maid jagas. Tegelikult on kasvuhormoon meie kehaomane aine ja seda toodetakse ajuripatsi eessagaras. Kõige rohkem vabaneb kasvuhormooni magamise ajal. Ehk, kes tahab kiiresti kasvada, see peab palju magama. Sellepärast magavadki imikud ja väikelapsed suure osa ööpäevast, aga vanad inimesed ärkavad tihti enne kukke ja koitu.

      Niisiis, kiire kasvamise perioodil on oluline korralikult magada. Ja mis saab olla veel mõnusam kui üks kosutav lõunauinak. See väärt harjumus on mulle tippsportlase ajast siiamaani külge jäänud ja kuna kasvan praegu palju ja kiiresti, siis on lõunane uinak igati omal kohal. Loomulikult ei ole lõunane uni alati võimalik, aga kui vähegi aega ja mahti, siis üritan leida selle tunnikese või kaks, et ennast keset päeva natukeseks ajaks kerra tõmmata.

      Jah, mittekasvamise üle ma praegu tõesti kurta ei saa. Ja järjest kiiremas tempos see toimuma hakkab. Praegu on käsil kahekümnes nädal ja olles lugenud hoolega raseduskalendrit, siis tean, et loode on praegu umbes paarkümmend sentimeetrit pikk ja kaalub kolmesaja grammi ringis. See tähendab seda, et järgmise kahekümne nädalaga peaks tema kaal kümnekordistuma. Või kaheteistkordistuma. Või isegi kolmeteistkordistuma, kui tugineda minu eelmisele kogemusele ja ligi neljakiloselt sündinud beebile. Ei taha mõeldagi millist tralli kolmekilone kõhus korraldama hakkab kui see kolmesajagrammine juba praegu enda olemasolust järjest märulisemalt  teada annab.

                                                          

Viies kuu poole peal. 

        Aga õnneks võib siiamaani enesetunnet hinnata väga heaks. Väsimust pole, nädalas annan endiselt 12 rühmatrenni, lisaks käin peaaegu iga päev kõndimas-sörkimas. Ega minu  jooksu ja kõnnitempod üksteisest enam eriti ei erinegi. Jooksen umbes 7-8 minutiga kilomeetrit. Tean-tean, seda ju ei nimetata enam jooksmiseks :D  Aga pikema sammu astumine koormab ebamugavalt kõhtu. Seega jätkan samas tempos sörki, vahetades seda aeg-ajalt kõnni vastu tempoga 9-10 minutit kilomeeter.

Järgmisel nädalal seisab ees kauaoodatud loote anatoomia UH uuring. Ehk siis õnnestub juba täpsemalt näha mis tüüpi tegelasega meil tegu on.

Efka 11.02.2016