Otse põhisisu juurde

Magamine on mõnuuuzzz!!!




                                                      MAGAMINE ON MÕNUUUUUZZZZ!!!!




          Tippspordis peitub edukuse võti taastumises. Tugevaks ei saa mitte see, kes kõige rohkem treenib, vaid see, kes kõige efektiivsemalt taastub. Siin on parimaks abimeheks kasvuhormoon. Jajah, seesama kurikuulus, millega Veerpalu maid jagas. Tegelikult on kasvuhormoon meie kehaomane aine ja seda toodetakse ajuripatsi eessagaras. Kõige rohkem vabaneb kasvuhormooni magamise ajal. Ehk, kes tahab kiiresti kasvada, see peab palju magama. Sellepärast magavadki imikud ja väikelapsed suure osa ööpäevast, aga vanad inimesed ärkavad tihti enne kukke ja koitu.

      Niisiis, kiire kasvamise perioodil on oluline korralikult magada. Ja mis saab olla veel mõnusam kui üks kosutav lõunauinak. See väärt harjumus on mulle tippsportlase ajast siiamaani külge jäänud ja kuna kasvan praegu palju ja kiiresti, siis on lõunane uinak igati omal kohal. Loomulikult ei ole lõunane uni alati võimalik, aga kui vähegi aega ja mahti, siis üritan leida selle tunnikese või kaks, et ennast keset päeva natukeseks ajaks kerra tõmmata.

      Jah, mittekasvamise üle ma praegu tõesti kurta ei saa. Ja järjest kiiremas tempos see toimuma hakkab. Praegu on käsil kahekümnes nädal ja olles lugenud hoolega raseduskalendrit, siis tean, et loode on praegu umbes paarkümmend sentimeetrit pikk ja kaalub kolmesaja grammi ringis. See tähendab seda, et järgmise kahekümne nädalaga peaks tema kaal kümnekordistuma. Või kaheteistkordistuma. Või isegi kolmeteistkordistuma, kui tugineda minu eelmisele kogemusele ja ligi neljakiloselt sündinud beebile. Ei taha mõeldagi millist tralli kolmekilone kõhus korraldama hakkab kui see kolmesajagrammine juba praegu enda olemasolust järjest märulisemalt  teada annab.

                                                          
Viies kuu poole peal. 



        Aga õnneks võib siiamaani enesetunnet hinnata väga heaks. Väsimust pole, nädalas annan endiselt 12 rühmatrenni, lisaks käin peaaegu iga päev kõndimas-sörkimas. Ega minu  jooksu ja kõnnitempod üksteisest enam eriti ei erinegi. Jooksen umbes 7-8 minutiga kilomeetrit. Tean-tean, seda ju ei nimetata enam jooksmiseks :D  Aga pikema sammu astumine koormab ebamugavalt kõhtu. Seega jätkan samas tempos sörki, vahetades seda aeg-ajalt kõnni vastu tempoga 9-10 minutit kilomeeter.

Järgmisel nädalal seisab ees kauaoodatud loote anatoomia UH uuring. Ehk siis õnnestub juba täpsemalt näha mis tüüpi tegelasega meil tegu on.

Efka 11.02.2016


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,