Otse põhisisu juurde



INIMESED, MARATON EI OLE TERVISESPORT!



         Viimastel aastatel on sport läinud massidesse. Kui veel 2009-dal peeti Eestis paar-kolm maratonivÕistlust aastas, osalejateks sadakond fanaatikut, siis vaid mõned aastad hiljem loetakse jooksuvõistlusi juba sadadega ja osalejaid tuhandetes. Maratonijooks ja üldse rahvaspordiüritustel osalemine on muutunud väga populaarseks.

         Kõik oleks justkui korras, sport pidavat ju tervislik olema. Kuid kas igasugune sport on tervislik? Miks leiavad järjest enamad rahvaspordihuvilised tee arsti ukse taha, põhjuseks vigastused ja ülekoormus? Miks on spordiüritustel kiirabibrigaadidel järjest rohkem tegemist? Kahe käe sõrmedest jääb väheks, et kokku lugeda ainuüksi Eestis sportides invaliidistunud või surnud inimesed.

         Ka minult on lugematu arv kordi päritud, et millal jooksen oma järgmise maratoni. Mida aeg edasi, seda kindlam on minu vastus: mitte kunagi. Minu praegused treeningud on suunatud ainult ja ainult tervise hoidmisele ja taastamisele, eesmärgiks sportlik pikaealisus, palju tervena ja tugevana elatud aastaid. Võiduajamised ükskõik mis distantsil, kõige vähem pikkadel maratonijooksudel, ei kuulu enam minu treeningplaani.
     
        Mis peaks kuuluma tervisesportlase trenni``menüüsse``? Vastus on väga lihtne: esiteks mitmekülgsus. Mida rohkem erinevaid liikumisi, seda suurem on tõenäosus, et kõik vajalikud kohad saavad ühtlaselt läbi liigutatud. Teine oluline moment on mõõdukus. Äärmuslikud koormused ja pingutused kurnavad ja lõhuvad liialt organismi, tulemuseks kiire liigeste kulumine ja südame ülekoormus. Pikaajalise ühetaolise liikumise korral ei jätku põhikoormust kandvates liigestes piisavalt liigesevedelikku ja liigesed töötavad nö. kuivalt. Selline protsess kiirendab liigeskõhrede kulumist ja osteoporoosi teket luudes.

       Pidevad kõrge intensiivsusega pingutused ei meeldi südamele – liiga kõrge pulsi korral ei jõua süda korralikult verega täituda ja töötab pooleldi ``tühjalt``. Tervisesportlase süda võiks treeningul töötada ainult rahulikul ja mõõdukal reziimil.

      Kõige olulisem on jälgida oma keha – kui keha ütleb, et aitab küll, istu maha ja puhka, siis kuula oma keha sõna. Ära vaidle oma kehaga, ta teab kõige paremini mis talle hea on. Maratonijooksjad, olge nüüd ausad, mitu korda te sellistel momentidel olete oma keha vaikima sundinud. Järgmine kord kui oma kehaga järjekordselt samal teemal vaidlusse astute, siis mõelge, kas võitja on see, kes Tartu Maratonil on naabrimehest kümme kohta eespool või see, kes elab pikema, tervema ja õnnelikuma elu.


Evelin Talts
20.06.2018
evelintalts.ee

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

ETTEVAATUST SÜSIVESIKUTEVAESE DIEEDIGA!

                                      SÜSIVESIKUVAENE DIEET – EFEKTIIVNE KAALULANGETUS VÕI                                                     TÕSINE OHT TERVISELE?                         Toitumise teemad kütavad alati kirgi. Mida süüa, mida mitte, kui palju süüa, kuidas süüa… Veel sada-paarsada aastat tagasi selliseid probleeme enamusel inimestel polnud – hea kui üldse midagi süüa oli. Tänapäeva toidukülluses on raske õigeid valikuid teha, eriti kui vastukäivat infot söömise-mittesöömise kohta sajab sisse uksest ja aknast. Selles virrvarris orienteerumises tulevad kasuks elementaarsed teadmised bioloogiast ja füsioloogiast.                                           Näiteks on populaarne jä t ta menüüst välja suur osa süsivesikuid, asendades nende puudumise rasvadega. LCHF (Low Carb High Fat) on moodne nimetus, tulemuseks kiire kõhnumine.                        Te

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast