Otse põhisisu juurde

KEPIKÕNNI KOOLITUSEST

                             

                                                  EI ÕPPIDA OLE IIAL HILJA.


     Sellel nädalavahetusel (8-10.06) oli mul võimalus Tuksi Spordikeskuses osaleda kepikõnni treenerite koolitusel. Olen aeg-ajalt kepikõnni trenne andnud juba mitu aastat, nüüd oli hea võimalus oma kogemusi ja teadmisi täiendada.

    Lektoriteks olid Rene Meimer (Eesti Kepikõnni Liit), Marko Kantaneva (Rahvusvaheline Kepikõnni Liit), kes on olnud juures kepikõnni kui ala sünni juures Soomes ja omab 21-aastast kepikõnni treeneri kogemust ning Toomas Kõiv (Pungy Pump).


Kõigepealt teooria...




    Kepikõnd on üks parimaid tervisespordi harrastamise viise. Jooksmise ees on eeliseks väiksem põrutus liigestele ja paremini kontrolli all hoitav liikumise intensiivsus (pulss ei tõuse nii kiiresti ``punasesse``). Samas on koormus võrreldes tavalise kõndimisega 20-40 % suurem, sest rohkem koormust saab ülakeha.

    Kepikõndi on väga lihtne õppida, see põhineb inimese loomulikul liikumisel. Ala on suhteliselt odav - vaja on paari käimiskeppe ja liikuda saab väljas kõikjal, pole vaja maksta eraldi trennisaalide eest. Kepikõnniga saab tegeleda aastaringselt ja kui lisada treeningule keppidega võimlemis - ja jõuharjutused, siis saab väga arvestatava koormusega treeningu.


...ja siis praktika




   Ma ise kasutasin kepikõnni treeninguid palju sel ajal kui ootasin beebit. Kepid pakkusid raskemale ja tasakaalust väljas kehale tuge, samas jäi alles rõõm väljas liikumisest.

    Minu arvates võiks suur hulk Eesti harrastusjooksjaid vahetada jooksmise või vähemalt osa jooksutrenne kepikõnni vastu, eriti kui vanus hakkab 45+ tiksuma. Säästaksid liigeseid, koormaks vähem südant ja liikumine oleks tervislik, mitte ebatervislik, nagu praegu kõigil jooksu- ja triatloni võistlustel näha saab.

    Huvitav koolitus lõppes pühapäeval Elamusmaratoniga Nõva ürgmetsade vahel, kus said praktiliselt kinnistatud koolitusel omandatud kepikõnni tehnika elemendid. Küll on mõnus kulgeda kui kell ei tiksu ja sekundid pole loetud! Seekord valisin 23 km pikkuse distantsi. Väga nauditav kulgemine heas seltskonnas ja kaunis Eestimaa looduses.


    Kutsun kõiki üles vähem trenni tegema ja rohkem liikuma! Näiteks harrastama  igapäevaselt kepikõndi.


10.06.2018
Evelin
evelintalts.ee

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vastupidavus - mis ja kuidas?

                                VASTUPIDAVUSTREENINGU VÕLU JA VALU.                               Jooksutreenerina olen kõige rohkem pidanud inimesi õpetama aeglaselt jooksma. Inimestele nagu tunduks, et aeglane liikumine polegi treening. Interneti foorumitestki saab tihti lugeda kuidas ühed ``tarkpead`` õpetavad teisi ``rumalamaid`` treenijaid, et nn. kardiotreening on eelmine sajand ja aeglases reziimis treenimine on mõttetu ajaraiskamine. Propageeritakse nn. HIIT treeninguid, kõrge intensiivsusega intervalltreeninguid. Kuidas lood aga tegelikult on?                      Vastupidavustreening, rahvakeeles kardiotreening, on töövõime paranemine madala intensiivsusega pikaajalise treeningu tagajärjel. Vastupidavus kui kehaline võime on oluline nii tervise kui sportliku saavutusvõime seisukohalt. Vastupidavustreening kutsub organismis esile teatud struktuursed ja talitluslikud muutused. Treenerite ja sportlaste keeles kutsutakse vastupidavust (loomulikult koo

TREENERIKUTSETEGA ON MISKIT TOTAALSELT PAIGAST ÄRA.

               EOK, Teie treenerite kutsetunnistuste jagamise süsteem on täielik bullshit!                       Vanasti oli treeneriks saamine lihtne – tuli lõpetada ülikoolis kehakultuuri teaduskond. Muud varianti polnud. Viimasel kümnel aastal on treeneri elukutse saanud populaarseks ja ``treenereid`` hakkas sirguma nagu seeni pärast vihma. Igaüks, kes korra jõusaalist või staadionilt läbi astunud, võis ennast treeneri nimega austada ja inimestele oma ``teadmisi`` hakata edasi andma. Loomulikult polnud selline olukord normaalne ja tuli treenerite tööpõllul kord majja lüüa.                      Lahendus tuli riigi poolt. Kultuuri Kutsenõukogu andis välja määruse ``Kutse andmise kord treenerikutsetele``. Seda korda asus kontrollima EOK, otseselt treenereid spordialaliidud. Mõte hea ja õilis, aga teostus ...                    Uue korra järgi pole k utse taotlemiseks enam vaja spordialast akadeemilist haridust, piisab kursustel käimisest. Iga nelja aast

Inimesed spordivad ennast surnuks!

                                                INIMESED SPORDIVAD ENNAST SURNUKS                                                  JA SÕBRAD KIIDAVAD TAEVANI.             Kui mõni napsivend postitab oma näoraamatu kontole reportaazi nädalavahetuse kräust, kus ta jõi ära 2 pudelit viina ja kasti õlut, tõmbas 3 pakki suitsu ja tagatipuks tegi veel paar ``triipu``, siis heal juh u l on üks-kaks samade huvidega sõpra, kes `` pöidlad püsti viskavad `` , aga enamuse ühiskonnaliikmete suhtumine sellisesse enesehävitamisse on selgelt tauniv.             Kui aga mõni inimene läbib igal nädalavahetusel paar mitmetunnist rahvaspordiüritust, tulivalusad põlveliigesed nõudmas juba ammu puhkust. Kui m õni osaleb ultrapikkadel kõrbejooksudel, mitmekordsetel triatlonidel või k ui mõni jooksufanaatik jookseb ülepäeviti maratoni või lihtsalt niisama trennis läbib joostes 70 km, siis on sõprade reaktsioon ülevoolavalt positiivn e . ``Tubli!``, ``Milline tahtejõud!``,