LIIGESED TAHAVAD MÕÕDUKAT LIIKUMIST KOGU OMA ULATUSES

                         

                                    MIKS LIIGESTELE MARATONIJOOKS EI MEELDI?

    

                  Minu eelmine blogipostitus sai üsna palju vastukaja, tundub, et teema on populaarne. Enamus tagasiside andjatest olid minuga nõus, osa vaidles vastu ja arvas, et maratonide jooksmine ja ka lühematel distantsidel ``täiega panemine`` ei tee nende tervisele midagi kurja. Eks igaühel on õigus oma arvamusele ja igaüks teeb oma kehaga mis tahab.

                 Järjena eelmisele postitusele kirjutan seekord täpsemalt mis meie kehaga maratoni joostes juhtub. Just distantsil ja ka siis kui jookseme liiga palju ja muudeks liikumisteks enam aega ja energiat ei jätku.

                 Esimene probleem tabab liigeseid. Jooksmine kaasab aktiivselt väga suure osa lihastest, aga liikuvaid liigeseid on suhteliselt vähe ja liikumine neis pole väga suureulatuslik. Loodusel aga on omad seadused. Tahame või ei taha, aga kõik mida me kehas ei kasuta, see kaotab oma funktsiooni. See tähendab, et liigesed, mida ei liigutata, need varsti enam ei liigugi. Näen tihti trennis alles 30-tes inimesi, kes pole võimelised käsi normaalses liikumisulatuses üles tõstma, seljast ette ja taha painutusi tegema, puusaliigese normaalsest painutamisest rääkimata.

               Tervisesportlane peaks iga päev kõik oma liigesed maksimaalses ulatuses läbi liigutama. Seega kindlasti enne ja pärast jooksu peaks tegema võimlemisharjutusi. Peale maratoni ollakse aga tihtipeale nii väsinud, et igasugune muu liigutamine ei tule mitu päeva kõne allagi. Nõuanne – asenda osa jooksukilomeetreid muid keha piirkondi koormavate harjutustega.

                Eriti halb on pikalt jooksmise mõju lülisambale. Lülisammas vananeb kui lülide diskid on kokku vajunud. Jooksu ajal on lülisammas ühes sundasendis, teda suruvad kokku lisaks raskusjõule veel põrutused, mis tekivad igal jooksusammul. Kes meist poleks tähele pannud, et peale pikka jooksu on selg eriti kange ja isegi tavaline ette painutamine valmistab raskusi. Selleks, et lülisammas oleks kaua terve ja noor, tuleb seljadiskidele ``ruumi teha`` - vähem koormata teda hoides tundide viisi ühes asendis, selle asemel parem liigutada teda erinevates suundades painutus ja venitusharjutusi tehes.

Asenda osa jooksukilomeetreid võimlemisharjutustega lülisamba tugevdamiseks ja liikuvamaks muutmiseks.

     

              Lülisamba vundament on pöiad. Ükskõik kui uuendusliku tehnoloogiaga jooksutosse me ka ei kasutaks, siis pikamaajooksjate üks põhilisi valukohti on ikka ja alati olnud pöiavõlvide lamenemine. Lamenenud pöiavõlvid muudavad paljude teiste keha liigeste asendit, kiirendavad nende kulumist ja tekitavad lihaspingeid kogu kehas.

             Mida vanemaks me saame, seda kuivemaks me muutume, organism jääb veevaesemaks. Vett jõuab vähem ka liigestesse, liigesvedeliku hulk väheneb. Pikalt ja väga pikalt ühte ja sama liigest liigutades vajab ta pidevalt seestpoolt määrimist liigesvedelikuga. Lisaks määrimisele on liigesvõidel ka liigeskõhre toitmise funktsioon. Pikaajaliste korduvate liigutuste puhul keha ei suuda liigesvõiet piisavalt kiiresti toota ja liiges jääb kuivaks. Mida vanem inimene, seda kiiremini liigesvõide hulk kriitiliselt madalale langeb. Igaüks võib nüüd ette kujutada mis toimub, kui auto mootoris õli otsa lõppeb.... Täpselt sama juhtub väga pikalt ühte ja sama liigutust tegevas liigeses – luude otsad hakkavad üksteise vastu hõõruma ja see kiirendab oluliselt liigeskõhrede kulumist. Kahjuks pole kõhredes närve ega veresooni, kulunud kõhr hakkab valu tegema alles siis kui kulumine on juba päris ulatuslik.

           

Kulunud liigeskõhrede korral hakkavad luude otsad üksteise vastu käima. See muudab liigutamise ülimalt valulikuks.

                  

                  Suur ja pikaajaline koormus lihases võtab luudelt verevarustuse ära, luu ainevahetus jääb kehvemaks, tulemuseks osteoporoos e. luu hõrenemine. Kui suure füüsilise koormusega kaasneb veel toiduga saadava energia defitsiit, siis võib osteoporoos areneda väga kiiresti. Vaid mõne aastaga võib üsna noor inimene kaotada suure osa oma luumassist.

                  Ja lõpuks, ennetades oponentide vastulauseid, kõik taandub ikkagi geneetikale. Nii nagu igal suitsetajal on keegi vanaonu, kes veel oma 103-dal sünnipäeval koni kõhvis, ise tervisest pakatades, nii on ka igal treeningutega ülepanijal enda arvates rauast süda ja titaanist liigesed. Aga kui äkki ikkagi ei ole...

Evelin Talts

www.evelintalts.ee

24.06.2018